Armastuskirjade asemel viljelevad nüüdsed Romeod ja Juliad peent sõnumineerimise kunsti, kus võib kohata nii riime, baklažaane kui ka paljastavaid visuaale. Selle kunsti valdamiseks tuleb esmalt leida keel, mis mõlema partneri jaoks mugavalt kõlab. Ühemõttelisust soovitame vältida.

Kunagi aastaid tagasi leidsin ühe oma meessoost sõbra riiulist väikese raamatukese, mis oli kollektsioon kuni SMSi-pikkustest tekstidest, mida oma tüdruksõbrale saata. Osa olid luuletused, osa rohkem ihulisemad jutustused või tõotused. Kõik kirja pandud just tolleaegsete SMSide tähemärkide arvu silmas pidades. See oli väga tore leid. Raamatukaant uurides jäi mulje, et selliseid väljaandeid on mitmeid.

Mäletan, et seda raamatut sirvides tekkis kaks äratundmist. Esiteks oli põnev lugeda kõiki neid küllalt lennukaid tekste, teades, et tema tüdruk oli ammu kiitnud ja uhkeldanud, kui kaunilt romantilisi ja kuumi sõnumeid see poiss saadab (vt ka „South Park” S26E4). Teiseks tundsin muidugi ära mõned tekstid, mida teised meessoost tuttavad olid mullegi saatnud. Sel momendil lahenes minu jaoks ebakõla, mida olin neid sõnumeid saades tajunud. Ühelt poolt oli maru tore ja eriline olla, sest keegi on tahtnud mulle niivõrd sensuaalseid tekstsõnumeid saata. Samas olid need sõnumid kuidagi kohmakad. Ma ei suutnud mõista, kuidas saab olla nii, et see tagasihoidlik ja sõnaaher poiss saadab sõnumeid stiilis:

su ainus pilk
mult viimse aru viib
mind suudle vaid ja mõtle,
milleni see viib

Või:

Sinu pilk hommikul
valgustab mu päeva enam
kui terve päeva
päiksekiired…

Vahel ma mõtlen, et intiimsetest asjadest rääkimiseks pole häid sõnu ega rollimudeleid. Kusagilt pole maha vaadata, keegi pole andnud head eeskuju. Nagu üks mu sõbranna selle kohta ütles: „Mul on hästi keeruline leida seda kohta, kus jutt ei oleks väga kliiniline, aga samas ka poleks eriti ropp, vaid ainult hot.” Ehk see seletabki, miks meil olid juba sajandi alguses olemas terved raamatuseeriad seksikate tekstsõnumite saatmiseks.

Alustagem akadeemiliselt

Sekstimist on küllalt keeruline teiste pealt õppida. Nii nagu kväärsuhete, mittemonogaamsuse, igasuguse alternatiivse elustiili või lihtsalt oma tunnetest rääkimisega, tuleb ka sekstimise puhul igaühel ise leida oma lugu. Tuleb ise leiutada ja avastada, milline variant kõigist mõeldavatest ja mõeldamatutest variantidest sulle endale kõige paremini sobib. Kui see uus ja enneolematu elu, mida pead või lausa tahad ise välja mõelda, puudutab sõnu, võib alguses tunduda kõik õudselt kohmakas ja tobe.

Kui tahad veidi nilbet juttu ajama hakata, siis saad seda teha ükskõik millise märguande peale.

Minu põhinipp sõnadega sõbraks saamisel on läheneda neile mõistuse ja pisut akadeemilise uudishimuga. Sest see on mugav ja lihtne. Esiteks võiks alguses kasutada anatoomiliselt korrektseid termineid ja seda üldsegi mitte seksika jutu ajamiseks, vaid, vastupidi, aruka: rääkida närvidest, funktsioonidest, kogemustest ja elamustest. Sellest, kuidas kehad üldse töötavad. Tõstatada teema kuidagi eemalt. Näiteks küsida partnerilt, kas ta on näinud joonist kliitorist ja selle kehasisestest osadest ning kuidas ta seda mõistab. Või kui jutt on meeste anatoomiast, siis olen loonud ruumi mehele, et mulle asju seletada. Hiljem, kui paar taolist vestlust on juba peetud ning omavahel on mugavam, võib hakata jagama konkreetseid kogemusi ja märkama, mis sõnad sealt kasutusse tulevad. Näiteks alguses ütleme „seks”, aga kui lugusid jutustame, siis räägime keppimisest.

Tunnetest rääkimisega on samamoodi. Näiteks olen sõna „armastus” tavaliselt lauale toonud pisut abstraktselt ja hüpoteetiliselt. Võtnud teemaks, mida see tähendab, mis hoiakud ja suhtumine selle sõna kontekstis eksisteerivad. Naistega tunnetest rääkimisel on minu jaoks olulisel kohal ka luule. Mitte tingimata alati selle kirjutamine, pigem lugemine ja muul moel jagamine.

Nõnda intellektuaalselt lähenedes saab ise järele katsuda, mis tunne on partneri kuuldes ja tema juuresolekul selle sõna või mõttega ühes ruumis viibida, jättes seejuures endale alati ka ohutu taganemistee. Ajaga läheb see kõik kergemaks ja muutub mugavamaks. Leiad küll sõnu. Ükskõik kas kõne all on tunded või tussud.

Naistega tunnetest rääkimisel on minu jaoks olulisel kohal ka luule.

Muidugi tuleb arvestada, et osa inimesi ei seksti (ega teksti) üldse, sest inimene ise või tema partner ei ole huvitatud kirja teel suhtlusest ega sellistel teemadel kirjutamisest. Või üleüldse sõnadest nende teemade ümber. Kui su partner on kinnine põhjamaine eestlane, siis on ta seda arvatavasti ka tekstsõnumeid vahetades. Kui ta on keegi, kes ei taha ihulistest asjadest ka ihude juuresolekul juttu teha, siis tõenäoliselt ei hakka ta sulle sellest ilmutatud kujul fantaasiat kirja panema. Ega oska suurt peale hakata sinu omaga. Aga samas jälle – mine sa tea. Tasub uudishimulik püsida inimeste suhtes. Eriti nende seksikate.

Maitsekas vitt

Üks teema, mis peaaegu kõigis sekstimist käsitlevates vestlustes tuttavatega tõstatus, oli maitsekus. Maitsekas peab olema. Juba ainuüksi seepärast, et ei taha ju partnerit oma labasusega ära hirmutada. Ei taha, et tal halb hakkaks. Peab ettevaatlikult maad kuulama, kahemõttelisest jutust peale hakkama. Võib-olla pisut poeetilisem esialgu püsima.

Maitsekus seostub loomulikult ka ebamugavusega skaalal ropp–kliiniline toimetamisel. Kas ma ütlen häbe? Kas keegi ütleb nii üldse? Aga äkki, kui ma ütlen „seal all”, kas siis on hästi tobe? Tahaks, et ta arvab, et ma olen rämedalt sekspositiivne ja vaba, aga ei tahaks tal olemist ebamugavaks teha. Kehakeelt ka pole. Ainult peen-põnev arvamismäng. Seega äkki parem öelda midagi sulnist ja mõelda omi seksikaid mõtteid omaette, vähemalt esialgu.

Intellektuaalselt lähenedes saab ise järele katsuda, mis tunne on partneri kuuldes ja tema juuresolekul selle sõna või mõttega ühes ruumis viibida, jättes seejuures endale alati ka ohutu taganemistee.

Tavaliselt on seksika jutu ajamine chat’is pigem lühike lõik vestlusest. Üks jagab mingit mõtet, äratundmist või igatsust, millele teine reageerib näiteks südamega. Või lisab ise sarnase mõttekäigu stiilis „tahaks, et sa oleksid siin minu voodis nii soe” vms. Minu kogemuste põhjal on see kõik õudselt maitsekas, ridade vahel ja peaaegu et poeetiline. Kui just ei ole eelnevalt omavahel kokku lepitud või arusaamisele jõutud, millised ropud sõnad on erutavad. See kokkulepe võib tekkida juhuslikust vestlusest sõnade väest või arutelust ropendamise-vandumise üle. Sest vahel on õudselt häid roppe sõnu ka olnud. Ja vahel neid õpib elu ja kogemuse käigus. Mõnikord on vaja „ropp” sõna lihtsalt lausesse hästi paigutada. Näiteks „ilus perse”. „Magus vitt”. 

Peale ilusa hilisõhtuse igatsuse läheb vahel jutt lappesse korraks mingist valestikirjutamisest või meelega valesti mõistmisest. Sellisel natuke lapsikul-tobedal kombel. Teinekord sobib päästikuks ükskõik mis sõna, pea igas argises kontekstis:

–       ma vist ei jääks bussiga tulles ka hiljaks. see lihtsalt pole mu eelistatud viis tulemiseks

–       tahad mulle rääkida, mis on su eelistatud viis tulemiseks? 😉

Ehk kui tahad veidi nilbet juttu ajama hakata, siis saad seda teha ükskõik millise märguande peale. See kõik on ühtviisi nii lõbus kui ka seksikas nagu vahelepõiked stiilis „umm… also, miks on see niii faking hot, kui sa minuga vaidled?”.

Kui su partner on keegi, kes ei taha ihulistest asjadest ka ihude juuresolekul juttu teha, siis tõenäoliselt ei hakka ta sulle sellest ilmutatud kujul fantaasiat kirja panema.

Alastifotodest poeesiani

Alastipilte saadan harva ja saan neid veel harvem. Vahel olen saatnud „soliidselt maitsekaid” pilte, mis on osavalt kadreeritud ja kunstipärase kompositsiooniga. Professionaali fotolavastatud ja järeltöödeldud teoseid. Ma pole kunagi tundnud, et alastipildid oleks midagi sellist, mida õhtul kellegagi januseid sõnumeid vahetades paralleelselt nikerdada. Tundub nagu veider ja ohtlik hobi.

Minu arust on mõistlik enne pildi saatmist veidi maad kuulata, kas kaaslasel oleks üldse huvi mingit laadi laetuma foto vastu. Nagu muu „liputamisega”, ei taha ju inimest ära ehmatada. Kuigi minu naisekeha ei kujuta kunagi kellelegi ohtu ja vist üldiselt ei saa paista ähvardavana, siis ikkagi tundub pealetükkiv kellelegi end paljastada. Foto on minu arust pigem teema algataja, nagu prompt või konksuke. Et kui fotoga juba näkkab, võime sealt hakata vaatama, kuhu jutt edasi areneb. Vahel on ka nii, et ühel päeval saadetud foto tuleb jutuks alles mitu päeva hiljem. Ja selles on ka niisugust ilusat intiimsust ja haavatavuse(?) näitamist, kui tunnistad, et see foto, mille peale hetkes ei osanud või saanud reageerida, on hiljem olnud korduvalt su ilusate magusate mõtete kütuseks.

Meestele meeldivad pildid rohkem, naistega saab juttu ajades ka teemad kuumaks. Sest kirjandus on parem kui porno.

Aktifotodest või sihilikult erootilisemast sisust eraldi tuleks vaadata vihjavamaid pilte. Ma näiteks vahel saadan (ja saan) fotosid justkui teise eesmärgiga. Näiteks on fotol, mille fookuses peaks olema kaltsukast leitud ilus kleit, põhiliselt hoopis jalad. Või siis saadetakse pilt nunnust kassist, mis nii muuseas osutab ka dekolteele. See on hea viis jääda pildikeeles flirdi tasandile, kuulates samas maad ka teiste huvide suhtes. 

Üldiselt paistab, et meestele meeldivad pildid rohkem, naistega saab juttu ajades ka teemad kuumaks. Sest kirjandus on parem kui porno. Aga eks see oleneb inimesest ju ka. Ja nagu inimestega ikka, tulemused on vapustavalt ennustamatud. Mõnelt on pärast esimest kunstipärast soliidset pilti tulnud kohe palve: „Kas ma saaksin veel?” Sama inimene võib aga teinekord tunduvalt ühemõttelisema pildi peale vastu saata jõletult sõbraliku Facebook Messengeri sinise pöidla.

Peenisepilte pole keegi mulle saatnud ja ma pole kunagi tahtnud ka. Ma ei arva, et niisama ühes omaette lebavas (või seisvaski) peenises oleks liiga palju ilusat. Pealegi on suhtlusprogrammid usinad igasuguseid fotosid oma sisegaleriidesse salvestama ja katalogiseerima. Ma ei kujuta ette, et otsin vestlusajaloost mingit pilti ja siis pean öise nokuga taaskohtuma. Paar korda on tulnud ära baklažaani-emoji, aga seda juba siis, kui omavaheline klapp ja huumor on joondatud ja see on rohkem nagu nali või meem. Viimatise baklažaani sain vist üldse septum piercing’u peale…

Ma ei kujuta ette, et otsin vestlusajaloost mingit pilti ja siis pean öise nokuga taaskohtuma.

Aga flirtides või seksuaalselt laetud sõnumivahetust pidades tundub huvitav väljakutse eelkõige sõnadega edasi anda, mis minu hinges ja ihus parasjagu toimub. Sellest saab märku anda nii sõnade, lausepikkuste, sageduste, pauside… igasuguste asjade abiga. Nii muutub suhtlus rohkem nagu poeesiaks, kus tekib vahel võimalus (või õrn lootus) viia oma partner sõnadega kohtadesse, olgu nendeks siis mälestuspildid või fantaasiad. Ehk lihtsamalt öeldes: piisavalt oma mõtetega ihule lähemale, kuhu mul teda tegelikult parajasti tarvis oleks.

olen murca. mulle meeldib luuletada ja looduses liikuda. püsisuhet praegu ei otsi. aga kui sa oled kontsadel pikem kui 175 cm, siis võime seda asja vaadata ;)