Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (13.04–26.04) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral võtame kokku pingete tõusu maailmameredel, naftaturul, Põhja-Koreas ja Venezuelas.

• Põhja-Korea suure juhi kadumine avalikust pildist on sütitanud ulatuslikke spekulatsioone tema terviseseisundi üle. Kim Jong-uni viimane kinnitatud väljaastumine toimus 11. aprillil, mil tema õde Kim Yo-jong tõsteti valitseva Töölispartei poliitbüroo asendusliikmeks. Sellest ajast saati on riigi propagandaaparatuur vaikinud ning viimaste nädalatega on tõusnud mitmed võistlevad narratiivid Põhja-Koreas toimuva olukorra kohta. Teineteisega vastanduvad Jaapani, Hiina ja Lõuna-Korea allikad, millest võib järeldada kas mitte midagi murrangulist või siis Kimi võimalikku koroonaga nakatumist, valesti läinud südameoperatsiooni, võimalust, et ta on vegetatiivses seisundis või surnud. Esile on kerkinud spekulatsioonid uue potentsiaalse juhi – Yo-jongi – kohta. Saladuseloor lasub aga üle terve riigi. Kuigi terviseminister Pak Myong-su teatas 1. aprillil nakatunute puudumisest ning hilisemalt kinnitati „kõik 740 tehtud testi negatiivsteks”, andis 20. aprillil üle Tumeni jõe põgeneda püüdnud põhjakorealane Hiinas koroonatestile positiivse tulemuse. Seni on veel selguseta, kuivõrd ulatuslik võib reaalne olukord riigis olla. Koroona varjus huviorbiidilt praeguseks välja jäänuna on Põhja-Koreal taas tekkinud võimalus end jõulisemasse positsiooni tõsta, mida võib märtsikuu satelliitfotodest järeldada taas aktiviseerunud raketiprogrammist ja üksikute lõhkepeade katsetamistest. Lisaks pole diktaatori praegune puudumine esmakordne. 2014. aastal oli Kim Jong-un kuueks nädalaks kadunud, mis tõstis samuti spekulatsioone siseriiklike mahhinatsioonide üle, ning lõpuks jõudis ta avalikkuse ette jalutuskepi toel. Kõik siin maailmas aga seista ei suuda – näiteks nafta hinnad.

• 20. aprillil juhtus midagi enneolematut – USA energiaturul kukkusid toornafta maikuu futuuride (eelnevalt kokkulepitud hinnaga ostu-müüki kohustavate väärtpaberite) hinnad üheks päevaks alla nulli, enim Western Texas Intermediate indeksi kohaselt -37,53 dollari peale toornafta barreli kohta. Samaaegselt on aga Euroopa turud, eesotsas Briti Brent toornafta indeksi hinnaga, säilinud võrdlemisi stabiilsena üle nulli – 25-21 dollari ringis „vana maailma” toornafta barreli kohta. Uudistekõmu tekitas siinmail ja mujal muuhulgas idee, nagu tavakodanik saaks tankima minna ning lasta kütuse võtmise eest tanklal omale peale maksta, kuid ilmselgelt nii see ei ole. Toornafta väärtus on vaid üks paljudest mõjudest kütuse kui lõpptoodangu hinnale ning tegelikkuses hinnamuutus praegu igapäevaelus tuntav ei ole. Niisiis, miks peaksid meile ookeanitagusega piirduvad hinnakõikumised olulised olema? Sest tulevik kuulub uuele sõnaklõksule – ümberorienteerumisele. Ameerika toornafta turul olevatest maikuu futuuridest oli 20. aprilliks tekkinud massiline ülejääk, millest oli vaja iga hinnaga lahti saada. Futuurid määravad järgmise kuu ostetavate kaupade väärtuse ehk toornafta hinna ja ka sisuliselt selle töötlemisse liikuva hulga, mille saadusteks on nt kütused, keemiatööstustoodangud, jpm. Ülejääk tulenes nõudluse kokkukuivamisest, sest sooja talve ja samaaegselt alanud viiruspandeemia tõttu on seni järjepidevalt suurenenud naftatoodangute tarbimine maailmas hoopis rekordiliselt kukkunud. Aprillikuuga on jõutud taas 1995. aasta tasemele ning tekitatud olukord, kus lõpptoodangut pole piisavas mahus realiseeritud ja toornaftahoidlad on vana toorainet täis. Toorme ammutamist on aga valuline ning kohati võimatu välja lülitada ning seega ei jätku peagi enam füüsilist ruumi ja riigil tuleb otsustada, mis allikast tooret prioritiseerida. Põhimõtteliselt valitseb olukord, kus naftat ei olnud enam kuhugi paigutada, aga seda toodeti sellele vaatamata juurde.

  USA turgudel domineerivad hetkel kaks toornaftaallikat: kodumaine (kild)nafta ja väljastpoolt sissetoodu, eesotsas Kanada, Saudi, Mehhiko ja Venezuelaga. Nõudluse kokkukuivamisel on juba iseseisva energiatoodangu ja -tarbimise võimekusega Ühendriikidel üha vähem põhjuseid maailmamajanduse selgroogu, naftatarnet – ning sellest tulenevalt ka senist maailmakorda – turvata. Lähis-Ida must kuld on ameeriklastele end ammendamas ning lõputud „vabastussõjad” kõrberiikides ei teeni enam USA majandushuvisid, mistõttu võiks Washington näitlikult iga kell teemale joone alla tõmmata ning oma kirsade ja laevastikega koju naasta. Populistlikul ja isolatsionismimaiguga ümberorienteerumise retoorikal on seega vähemalt siinmainitud aspektidest tulenevalt tekkimas aina enam reaalset kandepinda, mis kiirendab suurjõu taandumist maailmaareenilt oma „tagahoovi”. Õnneks või kahjuks ei ela me veel selles reaalsuses ning viimasel ajal paistavad hoopis vastupidiselt Trumpi aktsioonid Venezuela, Lähis-Ida ja Ida-Aasia suunal taas ägenevat. Miks? Head maailmatasemel kriisi ei tohi ju ometi raisku lasta.

• Kriisimeetmete valulikuma poole vastureaktsioonid. Kui USA-s protestitakse konstitutsiooniliste põhimõtete riigipoolse üleastumise vastu ning põhifookus seisab veel viiruspuhangu ohjeldamisel, siis Itaalias, kus juhtumite ametlik arv on 19. aprillist alates vähenenud, pikendati üleriigilist eriolukorda 11. maini, mille peale sõnas peaminister Giuseppe Conte, et riik „ei suuda ära oodata viiruse täielikku maabumist.” Pikk paigalseis on põhjustamas sama ulatuslikke tagajärgi kui viirus ise ning praegune šokiteraapia paneb maailmamajanduse tulevate kuude jooksul paljuga proovile, kõige enam sellest tugevalt sõltuvaid regioone. Lõuna-Itaalia, mis on seni viirusest valutumalt pääsenud, on üks Euroopa Liidu vaesemaid osasid ning piirkonda ähvardab totaalne majanduslik kollaps, mida võrreldakse juba maailmasõja-järgse seisuga. Eluvajalike tarneahelate pingestumise tõttu on kohaliku maffia võimekuse kõrval pead tõstnud toidumässude võimalus ning Rooma on piirkonda saatnud üle 20 000 sõjaväelase rahutusi ennetama ja korda tagama.

  Samas, olukord Lõuna-Itaalias on kaugel sellest, mis leiab aset Venezuelas. Devalveerunud boliivarite hüperinflatsiooni ja eriolukorra lisapingete tõttu on valitsusvastased meeleavaldused uue hoo saanud. Proteste on toimunud ainuüksi käesoleva kuu jooksul üle poole tuhande. Vaesunud ja elatiseta elanikkonna võimetus esmatarbekaupu lubada on väljaspool pealinna viinud surmavate tagajärgedega organiseeritud toidureidideni. Lisaks ähvardab juba näljahädas riiki suviste põllumajandussaaduste kadu. Seni praktiliselt tasuta jagatud energia- ja kütusevarud on hoolimata Iraani ja Venemaa sekkumisest otsakorral ning kättesaadavad vaid pealinnas Caracases ja ülimalt kõrge hinnaga, mis tähendab maapiirkondades peatset modernsee (masinapõhise) põllumajandamise seiskumist ja olemasolevate tarneahelate kollapsi. Elanikkonna kõrval vaevleb tulevikuga ka võimulolev režiim. Märtsi lõpust intensiivistunud vastasseis Washingtoni ja Maduro vahel on toonud Kariibi merele USA sõjalaevad, mis käidi välja eesmärgiga pidurdada Ühendriikidesse suunduvaid narkootikume, kuid arvatakse tegelikkuses olevat saadetud režiimi-vastaste kaudseks abiks.

• Laevastikulükked ei piirdu aga Kariibi merega. 22. aprillil säutsus Trump, et on andnud käsu „maha lasta ja hävitada kõik Iraani laevad,” mis „meie [USA] laevu merel ahistavad,” hoides pauguga alanud 2020. aasta pingeid Ühendriikide ja Iraani vahel jätkuvalt tulel. See-eest on säutsude varjus hoopis vaiksemalt pinged kerkinud taas Lõuna-Hiina merel, kus Hiina ja USA vastasseis väljendub üha rohkem teineteist provotseerivate manöövrite näol. Samal ajal kui teised riigid püüavad iseendi probleemidega toime tulla, on Peking kiirustanud kinnistama oma territoriaalseid ambitsioone Lõuna-Hiina meres vaidlusaluste Spratly ja Paraceli saarestike üle, mille peale on sealsete võimu projitseerivate USA patrullidega liitunud nüüdseks ka Austraalia merevägi. Kas eskaleerumisel lastakse vaikselt edasi küdeda või hakkab maailmal nüüd ka sellele tähelepanu jätkuma?