Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (25.05–7.06) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral kajastame Ühendriikidest alguse saanud proteste, idapoolseid maid, Saksamaa uut sloganit ning arreteeritud tuvi.

• Black Lives Matter või teise nimega George Floydi protestid on saanud ülemaailmseks fenomeniks. Mitmetes riikides on inimesed kogunenud protestima just USA saatkondade ette. Protestidega väljendatakse pahameelt, et politsei kohtleb tumedanahalisi ebavõrdselt. Kuigi suuremas osas on meeleavaldused rahumeelsed, võib USA meediat jälgides jääda mulje kodusõja puhkemisest. Selles mängivad suurt rolli president Donald Trumpi hiljutised tegemised ja tegemata jätmised. Varasemast eeskuju võttes oleks pidanud presidendi esmane käik olema rahva üleskutsumine riiklikule ühtsusele. Selle asemel saatis aga Trump pea pooltesse USA osariikidesse korda tagama rahvuskaardi ning nimetas meeleavaldajaid terroristideks. Pahameelt rahva seas suurendas ka Trumpi säuts Twitteris, „when the looting starts, the shooting starts”, mis justkui õigustab politseivägivalda. Twitter võttis vastuolulise säutsu maha, mille peale ähvardas Trump kärpida sotsiaalmeediaplatvormide õigusi.

  Sündmused USAs panevad põntsu riigi moraalsele juhtrollile maailmas ning nõrgestavad inimõiguste olulisust. Olukord annab autoritaarsetele riikidele võimaluse edaspidi õigustada vägivalda oma rahva vastu. Võimalust USAd kritiseerida pole kasutamata jätnud Hiina, kes on teemat kajastanud väga laiaulatuslikult. Samuti on see Hiinale hea viis õigustada oma käitumist Tiananmeni väljakul, kus 31 aastat tagasi suruti sõjaväe ning tankidega vägivaldselt maha demokraatiameelsed protestid. Kõige tugevamalt kritiseeris Euroopas Trumpi Hispaania peaminister Pedro Sánchez, nimetades tema käitumist autoritaarseks ning näidates üles toetust protestijate vastu. Presidendikandidaadile Joe Bidenile on Trumpi käitumine andnud hea võimaluse oma populaarsust kasvatada. Tegelikult kannavad protestid juba peaaegu vilja. Skandaali keskmes asuv Minneapolise politseiamet saadetakse laiali ning arendatakse uue mudeli põhjal taas üles. Samuti tuletavad protestid meelde inimõiguste olulisust ning seda, kellele kuulub demokraatias kõrgeim võim.

• Idarindel muutuseta: rahutused Hongkongis. Samal ajal kui olukord USAs aina teravneb, on inimesed üle mitme kuu taas tänavatel ka Hongkongis. 28. mail võttis Hiina Rahvavabariigi parlament vastu uue julgeolekuseaduse, mida viimases RSRi välispoliitika memos ka juba mainiti. Seadus tähendab juba otsest Hongkongi allutamist Hiina seadusandlusele. Selle valguses kuulutas Boris Johnson, et Hongkongi 1997. aastal Hiinale üle andnud Suurbritannia on valmis vastu võtma kolm miljonit hongkonglast ja leevendama vastavaid viisa- ja kodakondsuse nõudeid. Pekingist saabus vastusena soovitus puhata jalga ja „austada tõsiasja, et Hongkong on tulnud tagasi Hiina rüppe”. USA ähvardas Hiinat omakorda kaubandussõjaga, samas kui Euroopa Liit on seni eelistanud diplomaatilist joont. Ometigi on Euroopa Liit Hiina suurim majanduspartner, mistõttu on Hiina ja EL justkui võrdsed ning liit ei peaks kartma oma arvamust väljendada. Suurbritannia sõnavõtuga väljenduvad aga Brexiti esimesed viljad, kuivõrd Ühendkuningriigid ei pea oma avaldusi enam Euroopa Liidu omadega kooskõlastama. Teisalt mõjub Johnsoni lahkus mõneti kummastavalt, arvestades rolli, mida immigratsiooni siunamine mängis Brexiti protsessis. Võrdluseks – 2018. aastal elas Ühendkuningriikides kokku 3,6 miljonit Euroopa Liidus sündinud inimest.

• Pinged Hiina ja India piiril on kerkinud uutesse kõrgustesse. Seda nii sõna otseses kui ka kujunduslikus tähenduses: vastav piiritüli on Himaalaja mäestikus kestnud juba üle kuu. Täpsemalt on tüliõunaks Kashmiri regioon, mida soovivad enda haldusalasse nii India kui Hiina (ja tegelikult ka Pakistan). Kuna piiri täpsest asukohast on igaühel erinev arusaam, on kokkupõrked piirivalvurite vahel sagedased. Praegune konflikt on aga alates 2017. aastast tõsiseim. Üheks põhjuseks võib pidada Indias toimuvaid piiriäärseid teetöid, mida Hiina tõlgendab sõjalise võimekuse kasvatamisena. Tegemist on tundliku piirkonnaga, kuivõrd selle vahetus läheduses asuvad nii Tiibet kui ka Xinjiangi provints, kus Hiina hoiab vangis uiguuri vähemust. Samuti kannab Kashmiri regioon endaga tugevat ajaloolist taaka, kuna see on Hiina ja India vahel põhjustanud mitmeid sõdu. Vastastikuse kirjutamata reegli järgi on piiriala tulistamisest vaba tsoon, mis ei takista piirivalvuritel aga üksteise vastu rusikaid, kive või puujuppe kasutada. Otsest sõjaohtu praegu veel õhus pole, kuid võidurelvastumine kestab edasi. Peamiselt on see kantud rahvuslikust uhkusest, mis on majanduslanguse ja koroonakriisi tagajärel kannatada saanud nii Hiinas kui Indias. Selle taustal kangastub ka Hiina kõrgenenud konfrontatsioon USAga, samas kui India eelistab viimasega häid suhteid hoida. Seega lahendatakse kõnealune tüli küllap diplomaatilisel teel, kuid sarnaseid vastasseise on lähitulevikus tõenäoliselt veelgi oodata.

• Rahu sümbolist Pakistani spiooniks ehk miks vahistas India tuvi. Nagu öeldud, on Indial Kashmiri piirkonnas kana kitkuda ka Pakistaniga. Oma nahal sai seda tunda üks Pakistanist pärit tuvi, kes 25. mail pärast India piiri ületamist vahistati. Tuvi kahtlustati spionaažis, milleks andsid alust roosa laik tuvi tiival ja nummerdatud rõngas tema jalal. Sellega seoses võttis India peaministriga ühendust üks Pakistani kontrollitavas Kashmiri regioonis elav talumees, kes väitis, et tuvi kuulub talle ning et kood, mida India politsei dešifreerida üritab, on tema telefoninumber. 28. mail vabastati tuvi tõepoolest vahi alt, kuid veel pole kindel, kas ta ka tee oma omanikuni leidis.

• Venemaal näeb 1. juulil lavastust nimega demokraatia. Nimelt toimub juuli alguses koroonakriisi tõttu edasilükkunud rahvahääletus Venemaa põhiseaduse muudatuste üle. Ühest küljest vähendavad kavandatavad muudatused presidendi ametiposti võimutäiust, kuid samas annavad seda juurde just Putinile endale, kelle ametiaeg võib muudatuste korral kesta kuni 2036. aastani. Sellega ületaks Putin ka Stalini troonil veedetud aja, mis kestis 31 aastat. Formaalselt valimised tõepoolest toimuvad, kuid tulemused on Kremlis ette teada. Samas väärib mainimist, et Putini usaldusväärsuse protsent on langenud rekordiliselt madalale. Viimaste andmete kohaselt usaldab teda vaid 25% Venemaa elanikest, samas kui jaanuaris oli see protsent veel 35. Oma roll on selles kindlasti mängida koroonakriisil, mis andis esialgu üleolevalt käitunud Venemaale tõsise hoobi. Seega tuleb ühest küljest isegi loota, et rahvahääletus suudab Putini usaldusväärsust tõsta, kuivõrd lähiajaloost on teada, et Putini langev toetus päädib harilikult sõjalise agressiooniga mõne välisriigi aadressil.

• Saksamaa soovib Euroopa Liidu taas tugevaks teha. Kuigi arvamus Trumpist pole Euroopa Liidus eriti positiivne, on Saksamaa inspiratsiooni saanud just USA 45. presidendi poolt kuulsaks tehtud lausest. Nimelt saab Saksamaast alates esimesest juulist Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja ning oma sloganiks on nad valinud „Together. Making Europe Strong Again”. Eesistujana on Saksamaa eesmärgiks luua kompromisse ja leida lahendusi koroonaviirusest alguse saanud kriisi ületamiseks. Angela Merkeli sõnul on Saksamaa üheks suureks eesmärgiks ühise Hiina strateegia loomine, mis on tingitud suuresti Hongkongis toimuvast ja vajadusest selle osas seisukoht võtta. Saksamaa välisministri sõnul on parim viis Hiinale vastu astumiseks demonstreerida Euroopa Liidu ühtsust.

• Kui Eesti ei taha võõrtöölisi tagasi, siis Ukraina ei taha neid enam minema lasta. Ukrainlased moodustavad Euroopa Liidu välistööjõust suurima osa. Samuti saadavad nad ka kõige rohkem teenitud raha kodumaale tagasi, moodustades sellega umbes 10% Ukraina SKPst. Koroonapandeemia puhkemise ajal kutsus Ukraina valitsus inimesi kiiresti kodumaale naasma. Lisaks inimeste ohutusele oli sellel üleskutsel aga ka peidetud agenda. Nimelt soovib valitsus lõpetada Ukraina tööjõu ja talendi väljavoolu riigist, väites, et tööd on ka kodumaal piisavalt. Selle aasta jooksul on Ukraina töötuse määr tõusnud aga pea 50%. Samas on president Zelenski lubanud luua juurde tuhandeid töökohti, mis oleks peamiselt mõeldud Euroopa Liitu suunduvatele hooajatöölistele. Plaan tundub üllas, kuid hetkeolukorras üsna teostamatu. Peale selle on Ukraina palgad Euroopa madalaimad, näiteks maikuus oli keskmine kuupalk ligikaudu 9000 grivnat ehk 300 eurot. Ukraina elukallidus on küll madalam kui Eestis, samas kinnisvarahinnad palkadele mittevastavad. Välismaal teenivad ukrainlastest lihttöölised pea 10 korda rohkem kui kodumaal. Ühtlasi on siin oluline julgeoleku aspekt, sest rikkam rahvas tähendab ka stabiilsemat Ukrainat.

• Costa Rica astus sammu võrdsema maailma poole. Nimelt legaliseeriti Costa Rical samasooliste abielu. 2018. aastal kuulutas Costa Rica konstitutsioonikohus samasooliste abielu keelu põhiseadusega vastuoluliseks ning diskrimineerivaks. Kesk-Ameerikas on Costa Rica esimene ning Ladina-Ameerikas kuues riik, kes on legaliseerinud samasooliste abielu. Riigid, kes seda lubavad, on Argentiina, Ecuador, Brasiilia, Kolumbia, Uruguay ning osaliselt ka Mehhiko. Siiski kannatavad piirkonnas LGBTQ inimesed diskrimineerimise ja vägivalla all. Aastatel 2013-2019 mõrvati selle tõttu Ladina-Ameerikas üle 1000 inimese. Huvitav fakt: maailmas eksisteerivast 195 riigist on samasooliste abielu lubatud 29 riigis.

• NASA, koostöös erakapitalil põhineva kosmoseettevõtte SpaceX-iga, saatis rahvusvahelisse kosmosejaama edukalt kaks astronauti, Douglas Hurley ning Robert Behnkeni. 30. mai õhtul lennutati esimest korda viimase üheksa aasta jooksul astronaudid Ameerika pinnalt kosmosesse. Sündmuse teeb eriti märkimisväärseks asjaolu, et astronaudid toimetas kosmosesse erafirma. Kosmosefirmade käive on tugevalt seotud valitsuse rahastusega ning seega on riigi kosmose ambitsioonid määrava tähtsusega. George W. Bushi ajal oli USA peamiseks eesmärgiks jõuda taas kuule, Obama ajal Marsile ning Trumpi ajal taas kuule. ÜRO UNOOSA sekretariaat tegeleb rahvusvahelise kosmoseseaduse probleemidega, kuid ÜRO koosneb rahvusriikidest, mitte eraettevõtetest. Seega võivadki tulevikus Venemaa, Hiina ja USA asemel kosmose vallutamise üle võidelda hoopis eraettevõtted.