Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (11.10–25.10) olulisemad sündmused välispoliitikas. Sel korral on juttu naiste õigustest Iraanis, Taanis ja Poolas, Aabrahami lepingutest Lähis-Idas ning presidendivalimistest läänepoolkeral.

• Aabrahami lepingud ja doominoefekt Lähis-Idas. President Donald Trump teatas, et juba kolmas islamiriik on valmis normaliseerima suhteid Iisraeliga, mis tähendab ühtlasi viimase tunnustamist. Trump sõnas etteruttavalt, et Iisraeliga soovivad allkirjastada lepingu veel vähemalt 5 riiki (arv varieerub eri väljaütlemistes).

  Tegu on üsna fenomenaalse protsessiga, sest siiani on Iisraeli ning Araabia maade suhted olnud väga vaenulikud. Kuna suur osa Palestiina riigi aladest on Iisraeli vägede okupatsiooni all, kuhu viimane ehitab ebaseaduslikke asundusi, pole ükski Araabia maa Iisraeli tunnustanud. Kuigi ÜRO ning mitmed Euroopa riigid (sh Prantsusmaa ja Suurbritannia) on mõistnud Iisraeli tegevuse hukka, otsustas president Trump viia sel sügisel USA saatkonna üle Tel Avivist Jeruusalemma, mis tähendab sümboolses võtmes Palestiina alade okupatsiooni heakskiitu.

  Nüüd aga näib, et islamimaade ning Iisraeli aastakümnete pikkune vihakirves on maha maetud. Esimene Aabrahami leping vormistati 15. septembril Valges Majas Iisraeli ja Araabia Ühendemiraatide vahel, millele järgnesid lepingud Bahreini ning eelmisel reedel Sudaaniga. Viimane leping on tähelepanuväärne, sest tegemist on riigiga, mis oli 1993. aastast terrorismi toetavate riikide nimekirjas. Sudaan on olnud aja jooksul pelgupaigaks mitmetele džihadistidele, sh Osama bin Ladenile. Nüüd aga teatas Trump, et Sudaan võetakse Põhja-Korea, Iraani ja Süüria kõrvalt nimekirjast maha.

  Tegelikult on Araabia Ühendemiraadid, Bahrein ja Sudaan Iisraeliga juba aastaid suhteid soojendanud, kuigi president Trump üritab lepinguid esitada erakordsetena. Ta on Aabrahami akordides oluline mängija: kõik kokkulepped allkirjastati Valges Majas ning hõikas välja Trump ise. Olgu tegu tema missioonitundega või valimiseelse mänguga, igal juhul näitavad lepingud teda enne valimisi positiivses valguses.

• Kuigi #MeToo liikumine on juba kolme aasta vanune, jõudis see sel sügisel Iraani. Naised on hakanud Iraanis ahelaid heitma ning loodetavasti ei vaibu protsess veel niipea. Tegu on rabava ja jahmatava sündmustejadaga, sest Iraan on väga konservatiivne ning meestekeskne riik, kus abieluvälised seksuaalsuhted on keelatud ning seksuaalteemadel arutamine pole kultuuriliselt aktsepteeritav. Naiste ahistamine on olnud pikalt riigi üks suurimaid tabuteemasid ning vägistamisjuhtumites jääb peaaegu alati süüdi ohver.

  Alates augusti lõpust on sadakond Iraani avaliku elu tegelast, professorit ning kõrgel positsioonil töötavat meest saanud ahistamissüüdistuse. Rahvusvaheliselt tunnustatud Iraani artisti Aydin Aghdashloo vastu, kellel on tihedad sidemed Iraani valitseva eliidiga, on esitatud koguni 13 süüdistust.

  Isegi kui sealne meestekeskne eliit otsustab liikumise vastu kasutada jõumeetmeid ning naised riskivad sellega oma karjääri ja sotsiaalse eluga, näitab sealne #MeToo liikumine selget mõtteviisi muutust ühiskonnas. See on rõõmustav, sest Iraani naiste ning inimõiguste arengule aitabki kõige paremini kaasa ühiskonnast endast tulev impulss.

  #MeToo puhul on tegemist doominoefektiga, mille barjääriks ei ole režiimid või riigipiirid: sel sügisel raputab liikumine ka Taani ühiskonda ja poliitmaastikku, kusjuures skandaalidega on seotud peamiselt võimul olev sotsiaaldemokraatlik partei. Kui mõni aasta tagasi vaadati Taanis #MeToo liikumisele pigem viltu, siis tänane sündmusteahel näitab teist tendentsi: mitu tipp-poliitikut on astunud tagasi ning naised on saanud laia toetuse osaliseks. Liikumine kogub üha enam hoogu ning raugemise märke pole kuskilt paista.

• Poola sammub ajas tagasi. Kui Iraanis ja Taanis tehti naiste õiguste osas üks samm edasi, astub Poola mitu tagasi. Poola põhiseaduskohus võttis eelmisel nädalal vastu otsuse, mis läheb vastuollu inimõigustega ning piirab naiste vabadusi. Otsusega keelustatakse abort pea täielikult, isegi loote väärarengu korral. Ilmselt ei hakka abordiseadus kunagi oma elude päästmise eesmärki täitma: abortide arv väheneb vaid statistiliselt. Vaesemad inimesed liiguvad abi saamiseks mustale turule ning rikkamad sõidavad mõnda välisriiki.

  Tegemist ei ole objektiivse ning õiglase, vaid poliitilise kohtuotsusega. Poola põhiseaduskohtu juht Julia Przyłębska on suure tõenäosusega võimupartei Seadus ja Õiglus (PiS) esimehe Jaroslaw Kaczynski isiklik sõber. On kurb, lubamatu ning ebaõiglane, et Poola naised peavad poliitmängude pärast üha enam riskima enda ning oma laste eludega.

  Kohtuotsus on võimudel hästi ajastatud, sest Poolat räsiva koroona tõttu on riigis keeruline protestida. Kohati püütakse otsuse taha peita riigi saamatust koroonaviirusega võitlemisel. Sellest hoolimata on kümned tuhanded inimesed otsustanud tänavatele tulla.

  Kas need protestid ka eesmärgini jõuavad, on iseküsimus. Poola valitseva eliidi murettekitav suund autoritaarsuse poole on juba pikaajalisem tendents. Näiteks suve lõpus teatas Poola plaanist lahkuda Istanbuli konventsioonist, mis on suunatud naiste õiguste eest seismisele ning perevägivallaga võitlemisele. Siiski näitab praegune kohtuotsus juba midagi rohkemat: see seab ette põhimõttelise küsimuse, kas Poolast saab enam rääkida kui vabast õigusriigist. Ilmselt jõuavad seesugused poliitilised otsused peagi ka teistesse eluvaldkondadesse.

  Palju räägitakse sellest, et tegemist on katoliku riigiga ning need sammud toetuvad sealsetele religioossetele tavadele. Kuigi katoliku usu traditsioonid on Poolas väga olulised ning ilmalikust vaatevinklist ei pruugi me neid täielikult mõista, on tegu siiski padukonservatiivse poliitilise sammuga, mis rikub inimõigusi ning mille järel hakkab elu käima kiriklike dogmade järgi. Poola võimuladviku viimaste sammude taga on pigem kompott võimuihast, ideoloogiast ning populismist kui katoliku usk.

• Presidendivalimised läänepoolkeral on seadnud julgeolekuorganid valmisolekusse. Boliivia president Evo Morales tuli võimule 2005. aastal koos vasakpoolse lainega Ladina-Ameerikas. Boliivia oli tol ajal väga ebastabiilne riik ning Morales lubas viia inimeste elujärje uuele tasemele. Ta tõi 14 valitsusaasta jooksul vaesusest välja tuhanded boliivlased, kuid riigi demokraatia hakkas aasta-aastalt üha enam kannatama. Boliivia demokraatia segunes Moralese autoritaarsusega, kelle retoorika polariseeris riiki.

  2019. aasta oktoobris võitis Morales 47% häältesaagiga taas presidendivalimised. Valimispettus tuli aga peagi ilmsiks ning inimesed hakkasid protestima. Meeleavaldustest välja kasvanud kaos laastas ja lõhestas riiki, mille järel lahkus president ametist ning sõitis Argentinasse eksiili, kus viibib tänaseni.

  Sel sügisel, 18. oktoobril läksid inimesed taas valimiskastide juurde, et valida riigile uus juht. Rahvas kartis järjekordset võltsimist ning võimalikku vägivalda. Sõjavägi oli valmis meeleavaldusteks ja ülestõusudeks. Riigi uueks juhiks valiti ülekaalukalt Moralese erakonnakaaslane ehk Sotsialistliku Liikumise (MAS) liige Luis Arce. Kuna Arce reputatsioon on kõrge ning ta pole antagonistlik, laabus kõik ladusalt ja Boliivia viimase 25 aasta suurim sisepoliitiline kriis jõudis lõpule. Rahva ootused on uue presidendi osas kõrgel, sest Boliivia on viimase aastaga läbinud täieliku mõõna – riiki raputas korraga finantskriis, laialdased protestid ning epideemia.

  Ka maailma ühes võimsaimas riigis Ameerika Ühendriikides on oodata meeleavaldusi. Kuigi praegu on valimiskampaania täies hoos, valmistub riik vaikselt ette ka 3. novembri järgseks perioodiks. Sel korral on ettevalmistused pisut teistsugused, sest emma-kumma presidendikandidaadi võidu korral on oodata proteste. Valmisolekut on eelkõige tõstetud pealinnas Washingtonis ning Valge Maja ümbruses.