Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab seekord kokku kuue möödunud nädala (20.12–31.01) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on teemaks Donald Trumpi narratiivid, võimu ja vaimu suhted USAs ja Sloveenias, Matzneffi afäär ning revolutsioon Prantsuse kirjanduseliidis.

● Kuigi valimiste võltsimise ja süvariigi narratiiv on Donald Trumpi ja teiste vabariiklaste poliitikaga käinud käsikäes juba 2016. aastast, sai see erilise hoo sisse pärast valimiskaotust. Valimispettuse müüti kultiveeriti eeskätt Trumpi sotsiaalmeedia platvormidel ja vabariiklaste meediakanalites. Kuna kõik võltsimise süüdistused on õiguslikul tasandil ümber lükatud, toetuvad narratiivi argumendid peamiselt emotsioonidele. Seetõttu liigendub narratiiv juba tsiviilreligiooni valdkonda: müüt, mis kulmineerus 6. jaanuaril kapitooliumi rünnakuga, on hakanud elama oma elu. Tegelikkus ja faktid muutusid teisejärguliseks ning selle koha hõivasid rituaalid, sümbolid ning usk paremasse homsesse (Make America Great Again). Kuigi Trumpi demagoogia kõrvutamine 20. sajandi totalitaarsete juhtide poliitikaga, nagu tegi seda ajaloolane Timothy Snyder, on pisut meelevaldne ja populaarteaduslik, sarnaneb endise presidendi maneer mitmeski mõttes autoritaarsete liidritega. Näiteks usuvad Trump jt MAGAistid ühisesse vaenlasesse, levitavad süsteemselt valeuudiseid ning võitlevad iga hinna eest tulevase ,,kuldse ajastu” nimel. Kapitooliumi rünnak näitas selgelt, et selles võitluses ei kardeta laskuda äärmustesse ning kasutada isegi vägivalda.

Rünnak Ameerika Ühendriikide ühe olulisema hoone vastu on eriti ränk just sümboolses mõttes, sest ameeriklaste tocquevillelik usk demokraatiasse on olnud vankumatu juba alates 19. sajandist. Riiklikud institutsioonid on nende jaoks pühad. Ilmselt austavad kapitooliumi rünnanud ekstremistid siiani oma föderaalinstitutsioone, kuid need tuleb süvariigi, kommunistide või mis iganes fiktiivsete vaenlaste kombitsatest päästa. Kui kodusõjast saati on oht ameeriklaste julgeolekule seotud eelkõige välisvaenlastega (nt Pearl Harbor ja 9/11), siis tänavu peavad ameeriklased vaatama otsa iseendale. Kuigi pärast rünnakut on mitmed vabariiklased ning Euroopa populistid end trumpismist distantseerunud, ei tasu loota, et polariseerumine veel niipea taanduks. USA ühiskond on sisemiselt haige ja lõhki. Tõe väänamine ja kergekäeline manipulatsioon rahva mõttemaailmaga oli justkui endale näppu lõikamine: USA julgeoleku suurimaks ohuks on saanud just ameeriklased ise.

● Making Federal Buildings Beautiful Again! USA endise presidendi Donald Trumpi imetlus klassikalise arhitektuuri ning tülgastus modernismi vastu pole olnud saladuseks. Trump soovis juba 2020. aasta alguses allkirjastada populistlikult kõlava korralduse „Making Federal Buildings Beautiful Again”, mis oleks keelustanud kõik föderaalhoonete arhitektuurilised stiilid peale klassikalise kreeka-rooma. Kas vabariiklased soovisid, et kõik valitsushooned näeksid edaspidi välja nagu Valge Maja? Seadus ei läinud siiski esialgu läbi oma absurdsuse ja arhitektide käremeelse opositsiooni tõttu.

Enne Joe Bideni inauguratsiooni suudeti aga korraldus 21. detsembril kohendatud kujul allkirjastada. Kuigi uus seadus „Promoting Beautiful Federal Civic Architecture” ei keelusta ühtegi koolkonda, idealiseerib ning annab see edaspidi tugeva eelise neoklassikalise, föderaalse, beaux-arts’i, art déco ja George’i stiilis föderaalhoonete arhitektuurikavanditele. See naljakas ja arbitraarne valik kunstivooludest paistab olevat lihtsalt kombinatsioon Trumpi isiklikest eelistustest. Absurdsel kombel kohustab seadus tulevasi föderaalhooneid olema „ilusad” ning kirjeldab modernistlike sugemetega ehitisi „koledate ja ebaproportsionaalsetena”. Niisiis võttis Trump endale õiguse olla objektiivne ja sedastada, mis on kunstis esteetiline ning mis mitte. Vana kooli arhitektid on modernismi vastu juba pikalt sõdinud. Seega said traditsionalistid, kes näevad kaasaegset stiili allakäinud ja dehumaniseerivana, meeldiva võidu osaliseks.

Trumpi korralduse vastukaja on olnud tuline: mitmed arhitektid kritiseerisid valitsuse samme, sest sellega seati Vana-Kreeka ja -Rooma arhitektuuri jäljendavad stiilid selgelt eelisseisu. See tähendab, et valitsus püüab kunstnikke fundamentaalsel tasemel suunata või neilt koguni väljendusvabadust võtta. Ühe stiili idealiseerimine pärsib arhitektide võimalust loominguliselt eksperimenteerida ning muudab linnapildi üheülbaliseks ja igavaks. Lisaks on idiootne eeldada, et klassikalises stiilis hooned kõikjale sobiksid: tulevase ehitise välisilme peab arvestama ka kogukonna, looduse, ümberkaudsete hoonete jt teguritega. Ameerika Ühendriikide üks alustalasid on olnud alati avatus eri ideedele ja seetõttu tundub Trumpi läbiläinud korraldus eriti mõistusevastane. Arhitektid ning loomeliidud loodavad, et Bideni administratsioon tühistab seaduse peagi.

● Kuidas Trump ees, nõnda Euroopa rahvuskonservatiivid karjas järel. Populistlikud tuuled puhuvad ka Sloveenia valitsuskoridorides. Riigi võimutüüri juures on rahvuskonservatiivne Sloveenia Demokraatlik Partei, mida juhib tihti Trumpiga kõrvutatud Janez Janša. Siiani oli partei poliitika üks põhinarratiive viha immigratsiooni suunal, kuid hiljuti alustas Janša võitlust vaba vaimuelu vastu. Kultuuri-, eriti mäluasutuste kaudu püütakse kallutada riiki rahvuskonservatiivsuse suunas ning viia ellu natsionalistlikku agendat. Näiteks määras valitsus mitmete muuseumide etteotsa uusi direktoreid, mille kaudu püütakse kultuuriasutusi muuta võimu propagandainstitutsioonideks. Sloveenia valitsuse sõda vaimuelu vastu pole Kesk- ja Ida-Euroopas unikaalne: sarnaseid tendentse võib näha Ungaris ja Poolas, kus vahetati kultuuriasutuste juhte ning anti suuniseid teatrielule. Nii nagu Venemaal, kus hakati 2020. aasta alguses riiklikul tasandil uut ajaloonarratiivi üles ehitama, keskenduvad ka Euroopa populistid eelkõige mineviku heroiseerimisele.

Sloveenia kulturnikud on valitsuse natsionalistlike tendentside pärast mures. Protestijad kirjutasid pealinna Ljubljana kultuuriasutuste seintele „HÄBI” ning avaldasid kultuuriministeeriumi ees meelt. Võim ei näe aga protestivas vaimus muud kui radikaalset vasakpoolsete akadeemikute seltskonda ning ei pööra meeleavaldustele suurt tähelepanu.

Sloveenia arengud on murettekitavad, sest vaimu allutamine võimule on olnud aegade jooksul omane eelkõige autokraatlikele ja totalitaarsetele režiimidele. Selle kaudu on valitsusel lihtne suunata inimeste mõttemaailma meelepärases suunas ning ehitada enda võimule tugevat vundamenti. Kuigi vaimuelu funktsiooni ning mõju üle peetakse siiani tuliseid debatte, võttis kultuuri rolli hästi kokku Aristoteles, kes sedastas selle eesmärgiks katarsise. Kui kunsti ei tehta kunsti pärast, vaid võimu teenimise eesmärgil, kaotab kultuur oma vabaduse ja seega funktsiooni.

● Revolutsioonilised muutused Prantsusmaa korruptiivses kirjanduseliidis. Kui ameeriklased ja idaeurooplased püüavad vaimuelule päitsed pähe seada, on hakanud prantslased neid heitma. Skandaalid polnud 2020. aastani Prantsusmaa prestiižsete kirjandusauhindade ja -kirjastuste (nagu Renaudot’) jalgealust kõigutanud. Näiteks väljapaistva kirjaniku Gabriel Matzneffi avalik pedofiilia ja lastepilastus ei takistanud tal võitmast mitmeid prominentseid auhindu ning vallutamast edetabelite tippe. Kirjanduslik eliit ei mõistnud Matzneffi käitumist hukka, vaid hoopis ülistas ja õigustas seda. Matzneff pälvis suurejoonelise soosingu ka poliitmaastikul, eriti endiselt Prantsuse presidendilt Francois Mitterrandilt. President ning kirjanduseliit jäid ustavalt tema kõrvale isegi pärast 1974. aastal ilmunud pedofiiliat ülistavat teost „Les Moins de Seize Ans” („Alla 16-aastased”). Tundub, et selline absurdsus on võimalik vaid Prantsusmaal: juba alates Victor Hugost ja Émile Zolast hõljub literaatide ümber kaitsev pühaduse oreool, mis annab kirjanikele puutumatuse käituda kuidas tahes.

Viimased kuud on olnud aga Prantsuse kirjandusmaastikul tormilised. Vanessa Spingora autobiograafiline teos „Le Consentement” („Nõusolek”), mis kirjeldab autori 13-aastaselt alanud seksuaalsuhet Matzneffiga, lõi mõra konservatiivsesse ja misogüünilisse kultuurieliiti. Mehele esitati vägistamissüüdistus ning ta sattus kiiresti avaliku põlu alla. Matzneffi kohtuprotsess toimub 2021. aasta septembris.

Afäär seadis kahtluse alla kultuurikihi eetilisuse ning prominentsete kirjandusauhindade ja kirjastuste pädevuse. Matzneffi skandaal tõi selgelt välja, kuidas korruptiivne poliitika kultuuri telgitaguseid teenib: auhindu (millega kaasnes ka suurem honorar) ja soosingut jagati paljuski isiklikele suhetele toetudes. Lisaks korruptiivsuse paljastamisele püstitab afäär ühiskondlikult olulised küsimused: kas kultuuriinimeste eraelus toimuv peaks jääma privaatsfääri? Kas kirjanikku peaks hindama vaid tema loomingule tuginedes või vaatama teda läbi moraaliprisma? Kirjanik on amet ning nagu ükskõik mis elukutse puhul, ei tohiks ebaeetilisest käitumisest mööda vaadata või enamgi, seda soosida. Kirjandusmaailm tegutseb avalikkuse silme all ning seetõttu peab vastama samadele standarditele, mis teised avaliku huvi valdkonnad; see kehtib eriti Matzneffi puhul, kes oma pedofiiliat varjamatult eksponeeris. Igatahes tegi Spingora julge sammu ning algatas konservatiivsete kirjanduslike kulisside taga #MeToo liikumise.