Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (07.03–21.03) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on teemaks muutused Hongkongi võimustruktuuris ja uued poliittuuled Saksamaal.

● Hongkongi demokraatiameelsed lõpuks vaigistatud? Hiina järjekordne samm Hongkongi ennetähtaegselt oma valdusesse saada jääb ilmselt üheks viimaseks, sest seekordse Hongkongi valimissüsteemi muudatuste puhul on tegemist kavala ja mõjuka sammuga.

Uue seadusemuudatuse eesmärk on suurendada kohtade arvu Hongkongi seadusandlikus nõukogus (LegCo) ja valimiskogus. Keerukat süsteemi lihtsalt lahti seletades võib öelda, et LegCo koosneb 70 kohast, mille osad esindajad valitakse geograafiliste valimisringkondade põhjal ning osad kohad on esindatud teatud huvirühmade poolt. Huvirühmad on suuresti Pekingi-meelsed. Valimiskogu suurus on 1200 kohta, kuhu alla kuuluvad ka LegCo esindajad. Valimiskogu ülesandeks on Hongkongi tegevjuhi valimine. Uus Hiina poolt kehtestatud seadus näeb ette LegCo kohtade suurendamist 90 ja valimiskogu kohtade arvu suurendamist 1500 peale, mis tähendab seda, et demokraatiameelsetel enamust saavutada on pea võimatu. Võimatu sellepärast, et need uued kohad täidetakse Pekingi mõju all olevate isikutega, mis tähendab, et hääletamine muutub formaalsuseks. Lisaks sellele on demokraatiameelsete osalemist poliitikas raskendanud nende kandidatuuri ärakeelamine. Edaspidi saavad oma kandidatuuri üles seada vaid patriootlikud poliitikud, kelle ustavust Hiina Rahvaparteile hindab Hongkongi tegevjuht. Hongkongi tegevjuht Carrie Lam on aga tugevalt Pekingi-meelne.

Enamuse võit ausatel valimistel on seni olnud demokraatiat pooldavate kodanike ja poliitikute seas ainsaks reaalseks võimaluseks oma autonoomsust kaitsta. 2019. aasta novembris tundus see kõik ka päriselt võimalik, kui kohalikel valimistel saavutasid demokraatiameelsed suurima võidu. 

Pärast brittide võimu alt vabanemist 1997. aastal, mil lääneriigid lootsid, et Hiinast saab 50 aasta jooksul demokraatlik riik, oli Hongkongi peamiseks eesmärgiks üldise valimisõiguse saavutamine. Uus seadus tõmbab aga sellele unistusele vee peale. Alates 2019. aastast on mõjukamad demokraatiameelseid meeleavaldajaid sattunud vangi ning mitmed demokraatiat pooldavad poliitikud on teatanud, et peavad jätkama võitlusega eksiilis. Nii Euroopa Liit kui USA on uute muutuste vastu pahameelt väljendanud ning USA ka uusi sanktsioone kehtestanud, kuid ilmselt see olukorda ei muuda. Kuigi pealiskaudsel vaatlusel võib näida, nagu muudaks parlamendikohtade arvu suurendamine Hongkongi demokraatlikumaks, siis tegelikult peidab Hiina demokraatia loori taha oma imperialistlikud eesmärgid.

● Kes on Saksamaa rohelised? Angela Merkeli lahkumine tuleval septembril kantsleri toolilt tekitab ebakindlust ja teadmatust. Merkeli 15 aasta pikkune ametiaeg on üks pikemaid ning tema järjepideva valitsemise saladuseks peetakse oskusi kriisis toime tulla. Lisaks sellele nähakse teda kui stabiilsuse sümbolit. Samuti on Merkel oma erakonda poliitilisel spektril kõvasti paremalt keskele nihutanud, mis on omakorda tekitanud erimeelsusi partei sees, kuid samas kindlustanud Merkelile tema positsiooni.

Märtsi alguses toimunud valimistel pidi Saksamaa peamine valitsuspartei CDU tunnistama tugevat kaotust kohalikel valimistel Baden-Württembergi ja Reinimaa-Pfalzi liidumaal. Kaotuse tõttu muutus CDU uue juhi Armin Lascheti jaoks kantseleri positsiooni saamine keerulisemaks. CDU suurimaks rivaaliks on sotsiaaldemokraadid ja rohelised, kes mõlemal liidumaal hästi esinesid.

Arvestades Euroopa Liidu rohesuunda, oleks roheliste saamine Euroopa Liidu ühe eestvedava jõu valitsusse loogiline samm. Kuigi roheline partei kasvas välja protestiliikumisest tuumaenergia ja sõja vastu ning seal on pikalt valitsenud tasakaal äärmusesse kalduvate vasakpoolsete ja keskele hoidvate jõudude vahel, on esmakordselt partei juhtpositsioonil koos kaks n-ö mitteradikaalset rohelist Annalena Baerbock ja Robert Habeck. Roheliste erakond on pragmaatiline ja kohati isegi radikaalselt realistlik. Nad on enda üheks missiooniks nimetanud poliitilise tsentri stabiliseerimise. Päevakajalises arutelus on hakanud aina rohkem esile kerkima „roheliste teemad” nagu jätkusuutlik majandamine või võrdne palgatase. Milline on aga roheliste seisukoht välispoliitikas?

Vaatleme lühidalt NATOt, Euroopa Liitu, Venemaad, Hiinat ja USAd. Kuigi rohelised tunnistavad NATO olulisust, ei suhtuta sellesse entusiasmiga ning ei toetata kaitsekulutuste tõstmist 2%-ni. Keerulisemad teemad on ka relvade müük ja sõjalised sekkumised, mis on mõistetav, arvestades, et erakonna lõid patsifistid. Samas on selliste teemade puhul kriitiline mõtlemine alati teretulnud ning ka juba paigalolevate süsteemide tõhusust tuleb aeg-ajalt hinnata. On tõenäoline, et rohelised ei soovi endale välisministri kohta ning on nõus selle rahandusministeeriumi koha nimel ära andma.

Rohelised on tugevalt Euroopa Liidu meelsed, seega jätkaks nad kindlasti tihti Saksamaale (kuigi rohkem Merkelile) omistatud rahuliku juhi rolli. Neile on oluline liikmesriikide koostöö ja Euroopa Liidu solidaarsus.

Venemaasse ja Hiinasse on Bundestagis olevatest erakondadest kõige jõulisemalt suhtunud just rohelised. Erinevalt Merkelist on nad Nord Stream 2 vastu ja näevad seda kui Euroopa Liitu lõhestavat ning Ukraina demokraatiat haavavat projekti. Samuti hoiab Nord Stream Euroopa Liitu jätkuvalt sõltuvuses fossiilkütustest ja Venemaast.

Seni on Merkeli soov olnud hoida Hiinaga häid majanduslikke suhteid ning ta on sattunud selle eest ka tugeva kriitika alla. Merkel on rõhutanud, et enne poliitiliste otsuste tegemist peab kaaluma kompromissi Saksamaa huvide ja väärtuste vahel. Roheliste parteil tundub olevat selge arusaam ohust, mida rahvusvahelise õiguse eiramine Hiina poolt läänemaailmale tekitab. Nad kutsuvad Hiinat süstemaatiliseks rivaaliks ning eriti häirib neid Hiina suhtumine inimõigustesse. Juhul, kui rohelised võimule saavad, muutuks suure tõenäosusega Saksamaa suhtumine Hiinasse senisest karmimaks.

Roheliste suhtumine USAsse on aja jooksul paranenud. Skeptiliseks teevad neid siiski USA sõjalised sekkumised maailmas. Nad toetasid Barack Obama presidentuuri, kuigi neile valmistas pettumust Obama otsus mitte liituda Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga. Muidugi ei toetanud nad Trumpi, kes astus välja Pariisi kliimaleppest ja Iraani tuumaleppest. Personaalsed suhted USA poliitikutega on Saksamaa rohelistel head. Peamiseks ühiseks teemaks on kliimamuutused. Võimalik, et president Bideniga leiaksid rohelised üksmeele ka Hiina-vastases võitluses. 

Muutuseid on Saksamaa poliitikas juba tunda praegu ning sügisesed valimised tulevad kindlasti põnevad. Oma edukust Baden-Württembergi ja Reinimaa-Pfalzi liidumaal võtavad rohelised enda sõnade järgi kui pärituult Bundestagi valimiskampaaniaks.