RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed rahvusvahelisel tasandil olulistest teemadest. Seekord analüüsib Mihkel Märtens, kuidas riigid kasutavad jalgpalli mõjutusplatvormina.

Kui 2010. aasta lõpus andis FIFA 2022. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste korraldamisõiguse Katarile, kostus nii mõnestki maailmanurgast hämmastunud ohkeid. Kriitika alused pole kaugeltki ainult sportlikud (MM toimub esimest korda talvel, sest suvel kerkivad Katari kõrbes temperatuurid üle 50 kraadi). Ettevalmistusperioodi on saatnud lugematud artiklid ja raportid olematutest töötingimustest ning staadioneid püstitavast orjatööjõust. Tundub justkui hämmastav, miks peaks paari miljoni elanikuga, Eestist neli korda väiksem riik üldse soovima sellist suursündmust korraldada.

Jalgpalli maailmameistrivõistlused on olümpiamängude kõrval spordimaailma teine suurim lava, mis meelitab lisaks sadadele miljonitele televaatajatele võõrustajariiki turistihordid. Jalgpalli suurturniiri organiseerimise kui mainekujundusprojekti edukust näitas möödunud aasta suvel MMi võõrustanud Venemaa. Meistrivõistluste ajal väisasid riiki sajad tuhanded turistid. Külalistele jäid peamiselt meelde korraldajariigi külalislahkus, soe vastuvõtt ja tagatud turvalisus, mistõttu kiputi unustama nii inimõiguste rikkumisi kui ka demokraatia puudumist. Selliste muljetega koju naasev fänn saab justkui riigi saadikuks. President Putin kasutas võimalust teha head suhtekorraldust, poseerides ohtralt nii trofee kui ka kohale tulnud spordimaailma staaridega. Sama loodab teha ka Katar.

Naftariikide mainekujundusprojekt

Jalgpallist on saanud võimas pehme jõu tööriist, mida kasutavad eriti intensiivselt Pärsia lahe äärsed riigid. Viimastel aastatel on tehtud hiiglaslikke investeeringuid nii Euroopa jalgpalli suurklubidesse kui ka riikide endi jalgpallikultuuri ja -taristu arendamisse. Laheriikidesse meelitatakse mängima oma karjääri tippaastad seljatanud staare, rahavoogudega üleujutatud jalgpalliakadeemiatest oodatakse kohalikke tulevikutegijaid ning hästi tasuvate sponsorlepingutega soovitakse parandada riigi mainet läänemaailmas.

Jalgpall on aidanud Katarit ka praeguses diplomaatilises kriisis, mille käigus on mitmed regiooni riigid Saudi Araabia eestvedamisel Katariga diplomaatilised suhted katkestanud. Xavi, üks enim tiitleid võitnud hispaania jalgpallur, on mänginud klubijalgpalli alates 2015. aastast Katari klubis Al Sadd. Pallivõlur on kutsunud teisi laheriike avalikult üles lõpetama varsti pea kaks aastat väldanud blokaadi, millega soovitakse vähendada Katari mõjuvõimu regioonis.

Rahvusvahelisel areenil on aidanud silma paista selle aasta algul toimunud Aasia meistrivõistlused jalgpallis, mille võitjaks ei tulnud ei favoriidid Jaapan ega Lõuna-Korea, vaid seesama MMi korraldav Katar. Kuigi ükski Katari pöidlahoidja ei saanud mainitud diplomaatilise vastuseisu tõttu Ühendemiraatides toimunud võistlusele reisida ning kohalikud fännid viskasid mängude ajal Katari jalgpallurite suunas kingi ja sandaale, oli Aasia meistriks tulemine sümboolne võit, mis aitab palju kaasa riigi mainele, näidates neid positiivses valguses.

Jalgpallist on saanud võimas pehme jõu tööriist, mida kasutavad eriti intensiivselt Pärsia lahe äärsed riigid.

Laheriikide mõju maailma jalgpallis ei piirdu ainult suurturniiride ja rahvuskoondiste tasemega, vaid ulatub ka klubijalgpalli. Prantsusmaa meistriklubi Paris Saint-Germaini (PSG) omanik on Qatar Sports Investments, millel on väga tugevad sidemed riigivõimuga, kuna see kuulub Qatar Investment Authority alla (faktiliselt on tegu riigi omandis oleva klubiga). Ettevõte tegeleb peamiselt välisinvesteeringutega ning nende üks eesmärk on Katari imago parandamine rahvusvahelisel areenil.

Jalgpall on selleks täiuslik vahend. Partnerlus klubiga PSG on pakkunud näiteks võimalust reklaamikampaaniateks, kus jalgpallistaarid kutsuvad fänne tutvuma Katari vaatamisväärsustega. Klubi president on katarlane Nasser Al-Khelaifi, kes on ühtlasi Katari valitsuse minister. Alates 2011. aastast on kulutatud uute mängijate ostmiseks Katari riigi toel üle miljardi dollari ja tänu sellele on tuldud viimasel kuuel hooajal viis korda Prantsuse meistriks.

PSG pole ainus näide Katari Euroopa tippjalgpalli tehtud investeeringutest. Aastatel 2013–2017 ilutses FC Barcelona särgil Qatar Airwaysi logo, praegu on riiklik lennufirma eelmise hooaja Meistrite Liiga poolfinalisti AS Roma särgisponsor. Eelmisel aastal vahetas Saksa tippklubi Müncheni Bayern välja oma ametliku lennupartneri, hakates lendama kohaliku Lufthansa asemel Qatar Airwaysiga. Kuigi Lufthansa oleks soovinud sponsorlust jätkata, oli neil pea võimatu Katari ettevõttega rahaliselt konkureerida. Selle partnerluse taga on näha trendi, et riiklike huvide edendamiseks sponsoreerivad riiklikud ettevõtted tippbrände, mida jalgpalli suurklubid kahtlemata on.

Araablaste vägikaikavedu klubijalgpallis

Maailma jalgpallis on märgata ka teiste laheriikide mõju. Inglismaa tippklubi ning eelmise hooaja meister Manchester City kuulub Abu Dhabi United Groupile, mille omanik on Mansour bin Zayed Al Nahyan (šeik Mansour), kes on Araabia Ühendemiraatide presidendi poolvend ning asepeaminister. Manchester City Abu Dhabi seosed on saanud kriitika osaliseks. Amnesty Internationali sõnul kasutavad klubi omanikud sporti, et „puhastada riigi määrdunud mainet”. Jalgpall on pakkunud kahtlemata platvormi riigi progressiivsena kujutamiseks, juhtides tähelepanu kõrvale inimõiguste rikkumistest tingitud rahvusvaheliselt halvakspanult ning režiimi kriitikute vaigistamiselt.

Klubi on sõlminud mitmeid sponsorlepinguid Emiraatide riiklike ettevõtetega (näiteks lennufirmaga Etihad Airways ning telekomiettevõttega Etisalat). Ühest küljest aitavad sellised sponsorid hiilida mööda UEFA kehtestatud finantsilise ausa mängu põhimõtetest (mis peaksid aitama vältida olukorda, kus rikkad omanikud saavad klubi toetamisse lõputult oma raha pumbata) ning teisalt reklaamida ettevõtteid sadadele miljonitele vutifännidele. Klubi staadioni ümbernimetamine Etihadi staadioniks on aidanud tuua Araabia Ühendemiraadid märkamatult keskmise briti jalgpallifänni igapäevakeelde.

Jalgpall on pakkunud kahtlemata platvormi naftariikide progressiivsena kujutamiseks, juhtides tähelepanu kõrvale inimõiguste rikkumistest tingitud rahvusvaheliselt halvakspanult ning režiimi kriitikute vaigistamiselt.

Klubiga Manchester City seotud tegelaste puhul on ilmne ka silmakirjalikkus demokraatia ja väärtuste teemalistes sõnavõttudes. Klubi peatreener on nimelt katalaan Pep Guardiola, kes on toetanud oma väljaütlemistega korduvalt Kataloonia iseseisvust. Ta on isegi saanud jalgpalliliidult trahvi iseseisvuspüüdlusi sümboliseeriva kollase rinnalindi kandmise eest, sest avalikud poliitilised sõnumid on inglise jalgpallis keelatud.

Kui Associated Pressi ajakirjanik Rob Harris päris pressikonverentsil Guardiolalt, kas rängalt inimõigusi rikkuva režiimi toetatud jalgpalliklubis töötades on moraalselt eetiline selliseid kommentaare teha, vastas Guardiola, et iga riik saab ise valida, milliseid õigusi, põhimõtteid ning väärtusi kaitsta. Kuna Hispaania olevat vaba ja demokraatlik riik, juhtis ta tähelepanu Hispaania valitsuse käitumisele iseseisvusreferendumi korraldamisel.

Abu Dhabi suunal ei soovinud ta lennutada ühtegi kriitikanoolt, normaliseerides sellega justkui režiimi suhtes kriitiliste dissidentide vangistamist ning migrantidest tööliste halba kohtlemist. Võib muidugi spekuleerida, kas sellise silmakirjalikkuse põhjus on Guardiola pea 20 miljoni naelane aastapalk või ta ei ole lihtsalt teadlik Ühendemiraatides kohapeal valitsevast olukorrast, kuid olenemata tagamaadest on autoriteetse isiku edastatavad sõnumid mõjusad suurele hulgale jalgpallifännidele.

Suured jalgpalliklubid on kahtlemata brändid, millega seotus lisab rohkesti rahvusvahelist tuntust. Jalgpallistaarid on autoriteedid, kelle sõnu jälgivad nii suuremad kui ka väiksemad jalgpallisõbrad. Viimase aastakümnega intensiivistunud rahaline panus Euroopa tippklubidesse aitab inimõigusi rikkuvate režiimide nägu paremas valguses näidata.

Mihkel Märtens on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi president ning füüsikatudeng. Vaatamata reaalteaduslikule taustale paeluvad teda Lähis-Ida intriigid ning geopoliitilised heitlused.