RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed rahvusvahelisel tasandil olulistest teemadest. Seekord analüüsib Jan Lucas Videvik järjest enam tuure koguvat võidujooksu Arktika jäistele kõrbedele.

Arktikat tuntakse maailma pilgu alt kõrvale jäänud sulava jäämütsina, mille fauna on sunnitud kohastuma muutuvate klimaatiliste tingimustega. Tegelikkuses on piirkond just jää sulamise tõttu omandamas üha reaalsemat mõju valitsevale maailmakorrale. Mida enam jäämäed ja igikelts polaaraladel sulavad ja mereteed avanevad, seda rohkem tekib huvitatud pooltele variante oma majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks seni peaaegu puutumata regioonis ning keskkonnaaktivism selliseid jõude juba ei peata.

Sajandi jagu lipupoliitikat

Kaugete ja ebaoluliste maalappide puhul on lipuvärvide heiskamine pigem sümboolne ning harva õiguslikult siduv tegu, kui sellele ei järgne peatset jõudemonstratsiooni. Põhja-Jäämerd on sajandeid seilatud ja kaardistatud eelkõige merekaubateede lühendamise eesmärgil. Nende tähtsus on selge – Kirde- ja Loodeväila otsingud on siiani ajaloost tuntud sündmused.

Praktika on aga näidanud, et teadus- ja sõjaväebaasidega saavad riigid kuulutada endale vaid piiratud mahus jalgealust. Tõsi, külma sõja käigus esines piirkonnas ka agressiivsemat huvide kaitsmist. Teatavasti oli sealne õhuruum kiireim tee viimse kohtupäeva alustamiseks. Selles valguses tunnistati ettehoiatussüsteemide olulisust piirkonnas kohe, kui raketiteadus võimaldas tuumalõhkepäid üle pooluse visata.

Arktikat käsitleti möödunud sajandil peamiselt strateegilise puhvertsoonina, külma sõja eriti külma tandrina, peaaegu et ilma igasuguse kõrvalise väärtuseta. Külm sõda aga taandus, jää merel samuti, kuid suurriikide Arktikaga seotud ambitsioonid jäid lahvatanud Lähis-Ida konfliktide kõrval tagaplaanile. Fookus suunati mujale, regioon muutus hoopis keskkonnaaktivismi üheks tulipunktiks ning majanduslikud ja poliitilised käsitlused Arktikast vaibusid. Maailma tähelepanu pöördus piirkonnale jõuliselt alles mõni kuu pärast pronksiööd, kui põhjapooluse all lehvis Vene titaantrikoloor, aastakümnete jooksul esimene tõeline Arktika strateegia väljund[1], mis asus tähistama uut geopoliitilist sajandit Arktikas. Miks just nüüd?

Jäämere-äärsed riigid on piisavalt arenenud ega torma sealsete ressursside nimel üksteist hävitama, vaid ajavad asja diplomaatilisemalt, siidkindais rusikatega.

Ahvatlevad rikkused maapõues

Veel on tsivilisatsioonide mängumaaks Maa, sedagi piiratult. Kui inimesel on kusagil vähegi kasulik tegutseda, siis sinna ta ka jõuab. Ligipääsetavuse lihtsus on soosinud esimese ilmasõja ajast tänapäevani ülekaalukalt ressursside ammutamist tuntud konfliktialadelt. Seni kurnamata Arktika on muutumas konfliktidest räsitud Lähis-Ida piirkonna kõrval üha seksikamaks võimaluseks.

Põhja polaaralad pakatavad ressurssidest – Jäämere all ja ümbritseva maa sees on hinnanguliselt 89 miljardit barrelit naftat, 44 miljardit barrelit vedelgaasi ja 4,72 triljonit liitrit maagaasi, väga rohmaka ennustuse kohaselt vähemalt 30% maailma gaasivarudest ja 13% naftavarudest – ja sellele vastavastatud tõotatud maale käpa peale panek on üha aktuaalsem, seda eelkõige Venemaal.

Vene „naftakraanid” on olnud nende Siberisse rajamisest saati lahtises sundasendis, kuna turuhindadele reageerimine ning tootmise vähendamine tähendaks igikeltsas olevate puurkaevude sisulist jäätumist. Nende uuesti töökorda saamine oleks pea sama kallis ja aeganõudev kui uute rajamine[1]. Sellest tulenevalt tervitab Moskva innukalt polaaralade jää ja igikeltsa sulamist ning kiirendab protsesse seal, kus see on võimalik, laevaliikluse suurendamisega. Seis on niivõrd kallutatud, et tänu paarikümneaastasele edumaale loob ja haldab Vene jäälõhkujate laevastik praegu tärkavaid merekaubateid ise – Arktika on üks väheseid piirkondi maailmas, kus seda ei tee Ühendriigid.

Võidujooks virmaliste maale erineb Aafrika koloniseerimisest tulenevalt asukohast ja ajastust: Jäämere-äärsed riigid on piisavalt arenenud ega torma sealsete ressursside nimel üksteist hävitama, vaid ajavad asja diplomaatilisemalt, siidkindais rusikatega. Leitud on vaikne konsensus, rahvusvaheliste lepingutega vorm, mille reeglite järgi enamasti mängitakse.

Potentsiaalne sõjaline võimekus Arktikas on mitmekordselt Venemaa kasuks, kes loob hoogsalt juba teist Arktika brigaadi.

Venemaa domineerimine

„Arktika viiest” on jätnud ÜRO 1982. aasta mereseaduse akti ratifitseerimata vaid USA, kuna see seoks Ühendriigid järjekordse leppega, mis neile pikas plaanis kasu ei too. Sellega on Ühendriigid aga jätnud põhimõtteliselt Alaskast põhja poole jääva suveräänse territoriaalmere ligi 500 000 km2 ulatuses rahvusvahelisteks veteks. Kontrastselt kuulutab Moskva enda lipukestega omaks kogu põhjapoolust, põhjendades kontinentaalse maamassiivi klauslitega selle seotust Euraasia ehk Venemaaga. Kanada jageleb USA ja Taani/Gröönimaaga Kanada Arktika saarestiku vete kasutusõiguste üle, sest nende jaoks on kasumlik lahti sulava Loodeväila haldamine. Ainuke tõelise põhjasuunalise välispoliitikaga NATO riik on Norra, üks võimekaimaid ja pikaajalise kogemusega mängijaid piirkonnas. Norra jaoks on probleemsed Venemaaga jagatud Teravmäed, kuhu sisse toodud vene kaevandajate kogukonnad moodustavad saarestiku idaosas totaalse ülekaalu, mis tekitab võimaluse kallutada olukorda piirkonnas Krimmi stsenaariumit korrates Venemaale soodsas suunas. Tulevikus on Norra võimeline kaitsma oma huvisid jõuga – rajamisel on oludele spetsialiseeritud Arktika pataljon. Probleem on vaid selles, et Kreml loob sama hoogsalt juba teist Arktika brigaadi. Potentsiaalne sõjaline võimekus on seega mitmekordselt Venemaa kasuks.

Rahvusvahelisse huviorbiiti langemine ja võidujooks kohalikele maavaradele tähendab, et Arktikas kruvitakse taas pingeid. Realistlikult on seni piisanud konflikti heidutamiseks jõudemonstratsioonidest, aga tulevik soosib aegsat valmistumist ettenägematuteks olukordadeks. Nendeks on kindlasti kõige paremini valmis Venemaa. Kui üldiselt räägitakse sellest, et praegune aastasada kujuneb USA, Hiina või India sajandiks, siis valged karud pretendeerivad peagi oma valge mütsi kaotava põhjapooluse valitsemisele.

[1] Marshall, T. 2015. Prisoners of Geography: Ten Maps That Tell You Everything You Need to Know About Global Politics, lk 264–278.

Jan Lucas Videvik on Tartu Ülikooli ajalootudeng, kellele pakuvad lisaks ajaloole huvi ka energiajulgeolek ja geopoliitika. Ühtlasi on ta RSRi asepresident.