RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord küsib Johanna Maarja Tiik, kuidas suhestuda kriitiliselt koloniaalminevikuga, mis vaatab meile pronksi valatuna linnapildis jätkuvalt vastu.

Euroopa Liidu südames, keset Brüsselit troonib Belgia kuningapalee taga uhkelt ratsamonument Belgia kuningale Léopold II-le, kes justkui piidleb silmanurgast – milline saatuse iroonia! – Brüsseli suuresti kongolastega asustatud Matongé linnaosa poole. Kui tema kuju aastal 1926 püstitati, ei nähtud seda kui häbiposti mehele, kelle hingel lasuvad miljonid inimelud, vaid kui austusavaldust riigi lennukale ja suurele valitsejale. Tänapäeval on aga üha raskem vaadata mööda tõsiasjast, et Léopold II oli mees, kes lubas oma erakoloonias, Kesk-Aafrikas asunud Kongo Vabas Riigis, Aafrika tsiviliseerimise egiidi all ennenägematute julmuste kordasaatmist, mille tagajärjel sai hukka mitu miljonit kongolast. Siit koorub välja küsimus meile: kuidas peaksime suhtuma kõiketeadval ja targal XXI sajandil mineviku suurkujudesse, kes olid oma aja tõelised kangelased ja mängisid suurt rolli riikide ajaloos, ent on meie nüüdsetest väärtushinnangutest valgusaastate kaugusel?

Võimu eesõigus

Suhe oleviku ja mineviku vahel on keeruline ning seda mitte ainult ajalooteaduse seisukohast vaadatuna. Esmapilgul võib tunduda, et minevik on möödanik – miski, mis ei tule iial tagasi „meid hammustama”. Ometi kandub minevik inimmälu vahendusel ajas üha edasi, omandades oma erinevates taasesitustes üha uusi kujusid ja vorme. Pahatihti hinnatakse mineviku sündmuseid vähem selle järgi, kui kaalukad need olid, ja rohkem selle põhjal, kui olulised on need praegu[1].

Minevikku aitavad hoida elusana riigid, eriti sellised, kus ajaloo poliitvankri ette rakendamine on igapäevane leivanumber. Mooduseid selleks on küllaga – paraadid, hümnid, riiklikud tähtpäevad, enesestmõistetavalt ka riigi ajaloo suurmeestele püstitatud monumendid. Ajaloomälu riiklik kujundamine on osa võimu psühholoogilisest enesekaitsest. Seejuures tehakse ajaloo kolikambris range valik, mis teemad rambivalgusesse tõsta ja mis hoolega maha vaikida, kuna ajalooteadmiste süsteemne edastamine võib igavesti kestma kavandatud võimupüramiidist isepäise tsiviilühiskonna risttuultes habiseva kaardimaja teha.

Filosoofiaprofessor Avishai Margalit on käinud välja jagatud mälu teooria, mille järgi pole primaarne, et iga mälukogukonna (sageli on selleks rahvus) liige teaks kõiki fakte. Tähtsam on see, et kõigil on olemas mingid infokillud, mille kaudu nad on võrgustikku ühendatud. Kriitilisel hetkel on võimalik nende kildudega narratiivis tühje kohti täitma hakata.[2] Terade sõkaldest eristamine on selgelt juba võimu eesõigus. Näiteks ajaloolised monumendid on muu hulgas ka oma võimu näitamise viis, kummardus nendele, kelle käes on voli avalikus ruumis ajaloo kajastamist suunata. Sellest siis ka poliitikute pasunahüüded, kui päevakorda tõuseb monumentide püstitamine või mahavõtmine.

Asjakohaseid näiteid saab tuua isegi kaugest minevikust ja seda üle kogu maailma. Pronkssõduri ja Lihula monumendiga seoses ei unune monumentide teema niipea ka Eestis. Viimasel ajal on monumendid riputatud eriti suure kella külge Ameerika Ühendriikides, kus kohati „füüsiliseks” kippuva debati tulipunktis on Ameerika kodusõjas orjanduslikke lõunaosariike koondanud konföderatsiooni suurmehed ja sõjakangelased.

Ebamugavuskahvlis poliitikud

See kodusõja värskeim järelkonflikt teisel pool lompi lahvatas uuesti lõkkele juba 2015. aastal, kui üks valgete ülemvõimu radikaliseerinud pooldaja Ühendriikide lõunaosas asuvas Lõuna-Carolinas valdavalt mustanahalisi inimesi täis olnud kirikus üheksa inimest surnuks tulistades massimõrva korda saatis, seejärel aga võidukalt konföderatsiooni lipuga poseeris. See asetas võimud ebamugava küsimuse ette: kas näha konföderatsiooni sümbolites kauge mineviku killukest, mida peab tunnustama osana ühisest, kuigi kaugeltki mitte ühemõttelisest ajaloost, või ideoloogilist sümbolit, mis ei käi kokku XXI sajandi Ühendriikides propageeritud ja aktsepteeritavate väärtustega? Ehk kõige lühemalt võttis ühiskondliku debati Twitteri vahendusel kokku president Donald Trump, kes säutsus provokatiivselt, et ajalugu ei saa muuta, ja serveeris paisuvat kirgedemöllu kui võitlust ajaloo säilitajate ning kustutajate vahel. Säärase ulatusega moraalset dilemmat pole siiski võimalik võtta kokku pelgalt 140 tähemärgiga.

Ajaloomälu riiklik kujundamine on osa võimu psühholoogilisest enesekaitsest.

Eespool mainitud intsidendist saati on erinevad Ühendriikide linnad ja osariigid otsustanud konföderatsiooni sümbolid avalikust ruumist kõrvaldada, kuna need kujutavad nende meelest liiga silmatorkavat toetust valgete ülemvõimule ja rassismile, mille säilitamise nimel konföderatsioon kodusõjas võitles. Ebamugavuskahvel on omandanud enneolematu haarde, kuna nii võimude asjakohased otsused kui ka otsustamata jätmised on õhutanud ühtviisi tagant mõjukate ühiskonnagruppide ägedat vastasseisu. Näiteks pidas New Orleansi linnapea sütitava kõne monumentide mahavõtmise poolt, kuna viimased „ignoreerivad surma, orjastamist ja terrorit”, mille konföderatsioon endaga kaasa tõi. Selle tulemusena langes ta terava kriitika alla, mis tipnes mitmete tapmisähvardustega.

Kui kodusõda Ühendriikides 1865. aastal läbi sai, ei kerkinud konföderatsiooni monumente sugugi nagu seeni pärast vihma. Laiemalt hakkasid need avalikku ruumi ilmuma alles paarkümmend aastat hiljem alates 1890. aastatest. Kaugeltki mitte pelga juhusena langevad samasse perioodi ka Jim Crow’ seadustega[3] tagatud segregatsioon ja valgete ülemvõimu uus pealesurumine lõunaosariikides, millele järgnes pisut hiljem vastureaktsioonina ka mustanahaliste tsiviilõiguste liikumine. Valgete ülemvõimu konsolideeriva sümbolina püstitatud monumendid olid osa tollaste võimude poliitikast, seda eeskätt lõunaosariikides, mis pidi takistama valgetega võrdsete poliitiliste õiguste andmist mustanahalistele.

Üle-eelmisel sajandil olid Ühendriigid veel „vaba maa” ka selles mõttes, et avalikku ruumi monumendi püstitamiseks polnud tarvis läbida tänapäevast keskkonnamõjude hindamise ja muude kooskõlastamiste kadalippu. Sageli finantseerisid ja püstitasid kujusid kohalikud huvigrupid, kes väitsid end esindavat kogukondlikku meelsust. Seetõttu polnud kaasaegsete kahtlejate praktiline vastuseis kujude püstitamisele võimalik, seda ammugi mitte mustanahaliste hulgas.

Kujude tegeliku ajaloolise tähenduslikkuse hoomamiseks peab uurima tingimata nende püstitamise asjaolusid.

Üldlevinud on tõdemus, et ajalugu kirjutavad võitjad. Võitjad võivad endale ka ajaloo unustamist lubada, samas kui kaotajad on määratud seda üha uuesti läbi elama, kuna nad ei suuda toimunuga leppida, nagu on tõdenud briti ajaloolane Peter Burke.[4] See ajaloolise mälu nüanss selgitab ilmekalt, miks konföderatsiooni kui sõja kaotajate sümbolite eemaldamine siiani üle kivide ja kändude kulgeb. Alati saab argumenteerida ka mitte orjandusest, vaid hoopis USA reetmisest lähtuvalt – seda sõnumit on ilmselt lihtsam laiale publikule maha müüa.

Ajalooliste monumentide eripära (samuti enamasti ka kogu ajalookajastuse või -kirjutuse eripära) on asjaolu, et sageli ütlevad nad palju rohkem oma püstitamise ajastu kui selle perioodi kohta, mida need formaalselt kujutavad, nagu märgib näiteks Columbia ülikooli ajalooprofessor Eric Foner. Kujude tegeliku ajaloolise tähenduslikkuse hoomamiseks peab uurima tingimata nende püstitamise asjaolusid. XIX sajandi ja XX sajandi alguse sõjamemoriaalidele oli valdavalt omane monarhistlik stiil. Nii püüdsid linnaväljakutele püstitatud sõjamonumendid sisendada rahvale kuni esimese ilmasõjani välja ja veel veidi pärast sedagi sõjaga seotud positiivseid sõnumeid, nagu ühtsus, vägevus või võidukus[5] – seda sageli mõnda rahvuslikku suurmeest sümbolina kasutades.

Ajaloo lepitamine nüüdisajaga

Ehkki eelnev arutluskäik pakub meile mõningast selgitust monumentide tavapärase taustaraamistiku asjus, jätab see ometi otseselt vastamata vägagi põhimõttelisele küsimusele: kas on eetiline ignoreerida ajaloo suurmeeste moraalselt kaheldavaid või lausa koletuslikke tegusid nende positiivsete, tunnustust väärivate tegude arvelt? Kõik praegused belglased ei pruugi aimatagi, et kodumaal ulatuslike uuenduste ja moodsa taristu arendamisega „ehitaja kuninga” tiitli auga välja teeninud Léopold II oli teisel pool ekvaatorit julm türann ja jõhker ekspluataator (Kongo Vaba Riik oli tänu oma elevandiluu- ja kummivarudele kuninga jaoks tohutu rahapuu, tänu millele saidki kuninga moderniseerimisplaanid kodus võimalikuks), kelle hingel lasuvate inimelude arvus pole ajaloolased tänapäevani täieliku konsensuseni jõudnud.[6]

Paistab, et tuuled puhuvad XXI sajandi eetilistele tõekspidamistele ja üleilmastuvale maailmale kergemini seeditava ajalookäsitluse suunas.

Kompromisse pole ainult otsitud, vaid ka leitud. Näiteks Genti linnas pandi Léopold II kuju juurde üles täiendav selgitustahvel, mis ka Aafrikas toimunud koledusi meenutab ja nende üle „kahetsust” avaldab. Kas taolised kompromissid on lahendus, mis suudab jahutada ajaloo uuesti läbimängimise kirge? Monumentide ja ajalooliste kohtade puhul ei tohiks ju vaadata mööda ka nende arhitektuurilisest ja kultuurilisest (ajaloo)väärtusest, nii kuulub näiteks Auschwitzi koonduslaager UNESCO maailmapärandi nimekirja, mis jääb aga vähestele hambusse.

Muutused on õhus, seda nii ühel kui ka teisel pool Atlandi ookeani. Paistab, et tuuled puhuvad XXI sajandi eetilistele tõekspidamistele ja üleilmastuvale maailmale kergemini seeditava ajalookäsitluse suunas. Ajale ammugi jalgu jäänud ja juba aastaid kriitikat pälvinud Belgia kuninglik Kesk-Aafrika muuseum Brüsseli lähistel, kus külastajad said veel mõned aastad tagasi heldida, imetledes stseene õilsatest Euroopa misjonäridest „metslasi” tsiviliseerimas, sulges 2013. aasta detsembris oma uksed vähemalt viis aastat kestvaks remondiks. Muuseumi kodulehel seisab vabandav teatis, et „püsikollektsioon oli äärmiselt aegunud, olles teravas kontrastis ajutiste näitustega, mis keskendusid teadustööle ja kollektsioonide ajakohasusele. Lisaks sellele ei olnud kollektsioon piisavalt kriitiline XX sajandil valitsenud koloniaalmineviku suhtes”. Küllap näeme viie või kümne aasta pärast taasavatavas muuseumis ajalugu, mis on tänapäevase ajalooteaduse (ja meie nüüdsete tõekspidamistega) tunduvalt paremini kooskõlas.

Ajaloo isaks tituleeritud Herodotos väitis omal ajal, et ajaloolase ülesanne on valvata mälestusi, eriti mälestusi kuulsusrikastest tegudest. On’s aga kõik kuulsusrikkad teod väärt, et neid valvataks? See küsimus kõlab ju „õigesti” ja lihtsalt? Kas võtame õilsuse joonlaua ja käärid kätte ning teeme ajaloo enda näo järgi ümber? Aga kui palju on ajaloos üldse neid kangelasi, kellest me ei leiaks väikest „Léopoldi”? Ning kui otsustataksegi minna ajalooliste suurkujude ümbermõtestamise teed, seda muidugi loodetavasti ajaloolaste kaasabil, jääb endiselt õhku rippuma kaks küsimust: kuhu tõmmata piir ja kes valvab valvureid?

[1] Lowenthal, D. 2006. The Heritage Crusade and the Spoils of History. Cambridge: Cambridge University Press, lk 104.
[2] Margalit, A. 2002. The Ethics of Memory. Harvard University Press, lk 147.
[3] Seadused, mis sätestasid valgete ja mustanahaliste segregatsiooni USA lõunaosariikides, toimides põhimõttel „eraldatud, aga võrdne”. Nägid ette mustanahalistele mõeldud eraldi ruume ühistranspordis, söögikohtades jne.
[4] Burke, P. 2003. Ajalugu kui ühiskondlik mälu. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 69–83.
[5] Tamm, M.; Väljataga, M. 2003. Ajalugu, mälu ja identiteet. Intervjuu Reinhart Koselleckiga. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 143–154.
[6] Välja pakutud hinnangud varieeruvad ühest miljonist viieteistkümneni; viimasel ajal on peetud mitmel puhul kõige täpsemaks Adam Hochschildi raamatus „King Leopold’s Ghost” välja käidud kümmet miljonit.