RSRi veerus kirjutavad Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi liikmed olulistest teemadest rahvusvahelisel tasandil. Seekord arvab õigusteaduskonna tudeng Henrik Mägi, et hoolimata valimisvõidust on Ameerika Ühendriikide Vabariiklik Partei sügavas kriisis.

Aasta 2016 presidendivalimised USAs lähevad ajalukku pigem negatiivselt. Ühendriikide kaks suurt parteid ei suutnud lõppvooru tugevaid kandidaate esitada. Trumpi nõrkusteks, kui tuua välja mõned, on tema asjatundmatus, õppimisvõimetus ja tahumatud väljaütlemised. Clintoni puudustest annab tunnistust tema allajäämine nii ebapädevale kandidaadile, nagu seda oli Donald Trump. Demokraadid kaotasid valimistel, kuid sellest hoolimata on vabariiklased veel kehvemas seisus. Paberite järgi vabariiklaste kandidaat võitis, kuid Trump polnud kunagi päris oma kandidaat, keda saaks usaldada, kes teeks koostööd ja kelle selja taga oleks kogu Vabariiklik Partei. Vabariikliku Partei juhid kritiseerisid sisevalimiste ajal Trumpi võrdlemisi ühehäälselt, kuid kisast hoolimata oli vastupanu mannetu. Ka teisele kohale tulnud Ted Cruz ei olnud juhtkonnale meeldiv kandidaat, kuna ta on kompromissitu, kaldub vaadetelt paremäärmuslusse ja vastandab ennast peavoolu konservatiividele. Trump ja Cruz said kahe peale kokku umbes 85% parteikongressi delegaatidest ja 70% rahvahääletusel antud häältest. Selles valguses võib väita, et Vabariiklik Partei ei jõudnudki presidendivalimiste lõppvooru. Tegu oli Pyrrhose võiduga, mida varjutab vabariiklaste sisemine kriis. Järgnevalt selgitan, kuidas kriisi põhjuseks pole võimetu juhtkond, vaid vastuolud partei juhtkonna ja valijate ning reaalsuse ja konservatiivse propaganda vahel. Pingete põhjused ulatuvad Ronald Reagani presidendiaega.

Reagani pärand

USA konservatiivid on tõstnud Ronald Reagani enda jaoks pühaku staatusesse. Vabariiklaste kolmandas presidendikandidaatide valimisdebatis mainiti Reagani nime 45 korda. Isegi Donald Trump on teda oma eeskujuna välja toonud. Kummardused Reagani suunal on mõistetavad, kui arvestada, et vabariiklased peavad teda viimaseks edukaks presidendiks. Vabariikliku Partei konservatiivsema voolu esindaja Reagan koondas enda taha Vabariikliku Partei peamised toetajad ning tsementeeris vabariiklaste põhimõtted, lisades neile ka nii mõndagi uut. Reagani võimuletulek toimus stagnatsiooni ajal, mistõttu ta otsustas majanduse elavdamiseks makse langetada. See samm tagas Reaganile suurettevõtjate toetuse. Arvult suurimaks toetajate rühmaks olid konservatiivsed protestandid, kelle toetuse saamiseks tuli kasuks Reagani abordi- ja seksuaalvähemuste õiguste vastane hoiak. Reagan pooldas relvade laialdast levikut, surmanuhtlust, sõjaliste kulutuste kasvatamist, osariikide autonoomiat, sekkuvat välispoliitikat ning avatud turge ja piire. Ta ei uskunud globaalsesse kliimasoojenemisse ning oli tuumarelvade vastu, proovides nende levikut piirata. Enam-vähem muutumatuna on Vabariikliku Partei peavoolu ideoloogia püsinud praeguseni.

Kui kuulata, mida Trump on rääkinud oma kampaania käigus, saab ta ideoloogia jaotada laias laastus kaheks. Esimene osa on kogum pidevalt muutuvatest seisukohtadest küsimustes, mis on arvatavasti Trumpi jaoks vähetähtsad. Trump näib praegu pooldavat – nagu Vabariiklik Parteigi – maksude langetamist, kehtivat relvaseadust, surmanuhtlust, sõjaliste kulutuste kasvatamist ja osariikide autonoomiat, ta ei toeta vähemusgruppide õiguste avardamist ega abordi legaliseerimist. Teine osa tema vaadetest on aga tugevas vastuolus Vabariikliku Partei senise programmiga, mis on optimistlikumas toonis vabakaubandust ja proaktiivset välispoliitikat toetav. Ta väidab, et USA on nõrk, lömitab oma liitlaste ees, maksab kinni nende kaitsekulutusi ega kuluta samas ise piisavalt sõjaväe peale. Sellele jutule lisandub narratiiv, et riik on katastroofilises seisus, inimesed on tööta, teed on auklikud, tooted pole enam nii kvaliteetsed, töökohad on välismaale viidud, USA kaubanduslepingud on halvad ja teised suured tööstusriigid on hävitamas Ameerikat, võttes ameeriklastelt ära töökohad, ettevõtted ja müües ebaõiglaste hindadega USAle oma toodangut. Ta on pooldanud USAd isoleerivat välispoliitikat, mille nurgakiviks peaksid olema müürid, tariifid ja lehmakauplemine.

Ksenofoobia ja tunne, et riik võetakse „meie” käest ära, on figureerinud Vabariikliku Partei retoorikas kümnendeid

Üks oluline jutupunkt Trumpi retoorikas vastab tõele: Ameerika keskklassist enamiku sissetulek pole viimase kolmekümne aasta jooksul kuigi palju kasvanud ning paljude ameeriklaste elujärg on halvenenud. Tegemist on Reagani reformide tagajärgedega. Kui Reagan langetas makse, siis majandus elavnes, SKP hakkas kasvama ja töökohti tekkis juurde. Maksude langetamine vähendas vara ümberjaotamist ning suurendas ebavõrdsust. Igasuguse kodanikuallumatuse suhtes skeptiline ja vasakpoolseid kartev Reagan vähendas ka ametiühingute mõju, mis nõrgestas survet palgatõusule. Tulemuseks on USA peaaegu kahekordistunud SKP kolmekümne aasta jooksul, kuid kasvanud on ka ebavõrdsus ning majapidamise mediaansissetulek on madalam kui aastal 1999. Näha enda elujärge halvenemas, samal ajal kui piltlikult öeldes läheb naabrimehel hästi, tekitab ängi ja viha. Samas pole suurem osa konservatiivsetest poliitikutest üldse tunnistanudki kirjeldatud probleemi olemasolu. Alati on olnud võimalik valida demokraate, kes on püüdnud selgitada, et madalad maksud ja liberaalne majanduspoliitika tekitavad ebavõrdsust, kuid see selgitus ei sobi konservatiividele. Tuleb otsida teisi lihtsaid lahendusi ja süüdlasi. Vabariiklik Partei pole suutnud lahendusi pakkuda, mis on põhjustanud valijates pettumust. Täiendav maksulangetus rikastele enam valijat ei veena.

Iseenda propaganda ohvrid

Lähtudes nendest ideedest on Trump ainulaadne ja väga sobiv kandidaat paljude valijate jaoks. Ta retoorika ühendab konservatiivse ideoloogia ravimiga keskklassi hädadele. Trump kasutab ära fakti, et tööturule on saabunud miljoneid immigrante ning samal ajal on umbes sama palju töökohti lahkunud Ida-Aasiasse ja Mehhikosse. Töökohad tuleb tagasi saada, illegaalid välja saata ja teiste riikide tasuta toetamine lõpetada. Kui riik on tagasi võetud, siis jätkub häid töökohti ka ameeriklastele ning Ameerika on jälle võimas. Vähemalt nii mõtlevad paljud Trumpi toetajad. Ksenofoobia ja tunne, et riik võetakse „meie” käest ära, on figureerinud Vabariikliku Partei retoorikas kümnendeid, kuid isolatsiooni pooldav lähenemine on midagi uut. Selline lahendus ameeriklaste elu paremaks ei muuda. Inimesed pettuvad uuesti, meeleheide süveneb, poliitiline kriis Vabariiklikus Parteis ja riigis laiemalt saab hoogu juurde.

Lisaks sõjahüüetele USA kaubanduspartnerite ja immigrantide suunal on rindejoon tõmmatud konservatiivide ja meedia vahele. Vabariiklased usuvad võib-olla õigustatult, et meedia on kallutatud nende vastu. Linnades elavad kõrgharidusega ajakirjanikud kipuvad olema keskmisest liberaalsemate vaadetega. Selle probleemiga tegelemiseks on vabariiklased loonud konservatiivse meediaruumi internetiportaalide, raadiojaamade ja telekanalitega, mille lipulaev on Fox News. Konservatiividel ei ole õnnestunud luua võrdväärse levikuga alternatiivi „liberaalsele” meediale, kuid siiski tasub märkida, et Fox News on USA vaadatuim uudistekanal, mille vaatajarekord küündib 24 miljoni silmapaarini. Konservatiivsete meediakanalite esmane ülesanne pole tõese informatsiooni edastamine, vaid konservatismi õigustamine. Teadlik positiivne eelhäälestus konservatiivide suhtes, uudiste valikuline kajastamine ning pidevad kannapöörded hinnangutes ja kajastamisstiilis on muutnud konservatiivse meediaimpeeriumi efektiivseks propagandamasinaks, millega proovitakse kinnistada meediatarbijas oma arusaama maailmast. Näiteks kliimamuutuste küsimuses otsustas Vabariiklik Partei võtta seoses inimtegevuse mõjuga eitava positsiooni. Nad tegid seda ajal, mil kliimamuutuste põhjuste kohta puudus teaduslik konsensus. Kindlasti said kaalukeeleks energiasektori helded annetused konservatiivsetele poliitikutele. Oma valijate veenmiseks makstakse teadlastele, et nad valetaksid konservatiivses meedias, esitatakse vandenõuteooriaid ja teema seotakse kristlusega, väites, et ainult Jumal suudab kliimat muuta. Selline propagandamasin on rahva arvamuse kujundamises väga edukas. Kui konservatiivsed poliitikud peaksid tahtma oma positsioone muuta, siis neil on seda väga raske teha, kuna teisitiarvajad on demoniseeritud ning oma seisukohta on tutvustatud ainuõigena. Seeläbi on nad iseennast nurka mänginud.

Trumpi kampaania on hääbuva valge mehe agoonia väljendus.

Lisaks kliimale on vabariiklased võidelnud ka riigiga. Nad on tahtnud alati vähem riiki, kuna nende hinnangul suudab riik teha üksikuid asju paremini kui erasektor. Riigi sekkumist esitatakse enamasti negatiivses võtmes, mis on tekitanud valijaskonna seas usaldamatust institutsioonide suhtes. Viimastel valimistel arendati seda retoorikat edasi – mäletatavasti väitis Trumpi kampaania, et kui valimised ei soosi Trumpi, siis need on rikutud. Usaldamatus institutsioonide suhtes hõlmab ka teadust. Heaks näiteks on hiljutine intervjuu Trumpi toetava poliitiku Newt Gingrichiga, kes rääkis, kuidas vägivaldseid kuritegusid pannakse USAs toime rohkem kui kunagi varem. Kui saatejuht tõi välja, et FBI statistika järgi on vägivaldsete kuritegude arv viimaste aastate jooksul märkimisväärselt langenud, siis poliitik ei lasknud ennast heidutada ja väitis, et oluline pole tõde, vaid ainult inimeste subjektiivsed arvamused ja tunded antud teemal. Kui minna edasi ja küsida, miks nii paljudel ameeriklastel on vale arusaam ümbritsevast, siis vastuseks on, et nad on saanud oma teadmised konservatiivsetest meediakanalitest.

Tagasi minevikku!

Kõige nurgakivi on ihalus mineviku järele. Vabariiklased vaatavad Reagani poole, aga ka kaugemale. Nad väidavad, et iga kord kui demokraadid võimule tulevad, satub USA apokalüpsise äärele. Vanasti oli parem. Tänapäeval mustad ja immigrandid ainult tapavad ning vägistavad. Terroristid varitsevad iga nurga taga. Enam pole turvaline. Muidusööjatele makstakse raha tublide tööinimeste arvelt. Koondamised, auklikud teed, halb Hiina tehnika, kehv haridus ja õnnetud inimesed. Kogu häving võib tekkida juba ainult ühe päevaga, mil Valges Majas on mees valest parteist. Nad (demokraadid) hakkavad suruma peale oma ideoloogiat. Poisid pannakse kleite kandma. See on vandenõu „meie” Ameerika vastu. Terroristid, kurjategijad, immigrandid ja liberaalid on kõik mestis „meie” Ameerika vastu. Ameerika on jälle „meilt” ära võetud. „Meie” teame, missugune Ameerika olema peaks: naine peseb pesu, samal ajal kui traksides ja triiksärgis mees loeb pärast tööpäeva lõppu lehte, suitsetab ja joob viskit, plaadimängijast kostub Frank Sinatra „Blue Moon”, must mees toob ukse taha piima, hoovis mängivad pere kolm last. On soe suvine ilm. Aasta on 1952. Tegemist on turvalise ja tuttava maailmaga või vähemalt nii nad arvavad. Sellises maailmapildis tundub Donald Trump igati loogiline ja arusaadav olevat. Trumpi kampaania on hääbuva valge mehe agoonia väljendus.

Vabariikliku Partei poliitikud kasutavad tuleviku mõõdupuuna sarnasust minevikuga. Vabariiklastel puudub visioon ning nende platvorm on aegunud. Kultuurisõjad on peaaegu lõppenud, aga vabariiklased vehivad ikka veel rusikatega, proovides piirata abordi tegemise võimalusi ja LGBT-kogukonna õigusi. Oma valijatele on sisendatud, et tõde on suhteline, riik on halb, teadlased valetavad ja meedia on kallutatud. Valijate mobiliseerimiseks on loodud vaenlased: liberaalid, moslemid/terroristid, vähemused ja immigrandid. Lisaks nimetatule on kuulutatud ka püha sõda poliitkorrektsuse vastu. Samas on poliitiline praktika olnud vabariiklastel tunduvalt pehmem retoorikast ning oma valijate elu ei ole suudetud parandada. Loomulikult on järgnenud valijate pettumus poliitikutes ja poliitikas. Rahvale on maalitud hirmutav pilt ümbritsevast ning nad on jäetud sinna omapäi tegutsema. Nüüd on saabunud messias kasiinoomanikust Playboy kaanestaari Donald Trumpi kujul. Kui meedia paljastab Trumpi skandaale, siis see ei loe, sest meedia on kallutatud. Kui Trump räägib sulaselget valet, siis see ei loe, sest tõde on suhteline. Kui teadlased ja eksperdid ütlevad, et Trumpi plaanid ei ole teostatavad ning teda ei tohiks võimu juurde lasta, siis see ei loe, sest institutsioonid ei ole usaldusväärsed. Kui presidendikandidaat ropendab ja sõimab, siis see ei loe, sest poliitkorrektsus on halb. Trumpi toetajatele näib ta olevat viimane lootuskiir siin pimedas maailmas.