Müürileht

Õhk, põhjavesi, põlevkivi, fosforiit, marjad, seened – see on looduse ühisvara, mille kasutamist reguleerivad nii kirja pandud kui ka kirjutamata seadused. Viimased kujunevad välja kogukondlikest tavadest, mis lähtuvad kasuahnuse asemel loodushoiust.

Pilguheit kalanduse ajalukku näitab, et isegi kui inimesed on loodusressursside ammendumist kogenud ja suudavad seda tähele panna, kustub ohutaju mälust paari aastakümnega. Üheks põhjuseks on visalt taanduv uskumus maailmast kui lõputust varaaidast, mille varje võib kohata ka tänapäeva kliimakokkulepetes.

Mis on ühist Narva hüdroelektrijaama turbiinidel, Sargasso merel, näkineitsil ja valedetektoril?

Kas kujutluspildid keskkonnast tõukavad tagant või piiravad mingi paiga arengut? Paldiski on hea näide, kuidas inimlikud ideed ja ambitsioonid on ajaloos korduvalt füüsilisest reaalsusest üle sõitnud.

Ajal, kui ilmub ridamisi uudiseid, mis räägivad kasvavast huvist fosforiidikaevandamise vastu Eestis, on paslik meenutada, kuidas üks pilapilt keskkonnaküsimustes rahva meelsust kujundas.

Kuigi unesarnane seisund on omane kõigile loomaliikidele, on uneharjumused loomariigis ääretult kirjud: kes magab alati üks silm lahti, kes otsib igaks õhtuks uue voodi, kes toob unes pojad ilmale. Ometi aitab teiste liikide uni mõista paremini ka inimest.

Kliimastreigid on saanud 21. sajandi keskkondluse vaieldamatuks musternäiteks, kuid kas meie noored aktivistid on esimesed, kes on Eestis kliima pärast ühel või teisel viisil mässanud? Milline on kliimaprotestide ja -teadlikkuse ajalugu Eestis?

Kuna esmane pettumus, et novembrikuisel ÜRO kliimakohtumisel COP28 ei suudetud fossiilkütuste teemal otsustavust üles näidata, on nüüdseks lahtunud, on ehk paslik meenutada varasemaid keskkonnaläbirääkimisi, mis tundusid sama perspektiivitud, ent said ootamatult õnneliku lõpu.

Ideaalis võiks rohepööre aidata ühiskondlikke ebavõrdsusi siluda, kuid praegu on arvukalt märke sellest, kuidas see neid nii globaalsel kui ka riiklikul tasandil hoopis võimendab.

Fred Jüssi järgi on vaikus üks meie suurimaid loodusressursse, aga usutavasti on vaikuse kogemise võimalus (ja lähedus) lisaks sellele ka privileeg. Suurlinnade ümbruses ei pruugi olla võimalikki leida soppi, kuhu näiteks liiklusmüra ei ulatuks, küll aga võime teritada kõrva Muraka rabas, Viru- ja Pärnumaa metsamassiivides ja nii mõnelgi Eesti saarel.

Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.

Loomaõiguste konverentsil võeti jutuks nii veganlus maskuliinsete normide lõhkujana, loomsete toodete pealesurumine Lääne toiduimperialismi ühe esinemisvormina kui ka haridussüsteemi lahutamatuks osaks oleva spetsiesismi vaidlustamine.