Müürileht

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluv ühepuupaat võeti Eesti aladel kasutusse ilmselt juba neoliitikumis. Vahepeal Lääne-Eestis unustusehõlma vajunud tehnoloogia tegi möödunud aastal võimsa tagasituleku.

Eesti ornitoloogi, teadlase ja looduskaitse suurkuju Eerik Kumari elulugu näitlikustab, kuidas looduse hoogne ümberkujundamine pole toonud kaasa üksnes lindude või taimede kadu, vaid ka isiklikku leina ja kurvastust.

Kuidas kõnelda kriisist, mis mõjutab aegamisi, kuid pikaajaliselt kõiki inimesi ja elualasid, kui samal ajal nõuavad leheveergudel tähelepanu tänane kõrge elektrihind või lähiriigis toimuv sõda?

1946. aastal ilmunud essees kirjutab George Orwell küll justkui kärnkonnadest (ja krookustest, hoburästastest, kägudest, jänestest jne), aga tegelikult vist ikkagi ka sellest, et iga talve (ju ka selle praeguse) järel tärkab kevad ning et kapitalistid-bürokraadid ja muidu tähtsad mehed ei saa keelata meil (tasuta!) looduse ande nautida.

Läänemere kaldal jääb plastireostuse ulatus hoomamatuks, kuid Ida-Hiina mere ääres on see igapäevareaalsus, mis on andnud ainest väärt keskkonnakirjandusele.

Eesti looduskaitseliikumiste ajaloo alguspunktiks pole fosforiidisõda. Siinmail hakati looduskaitsega tegelema samal ajal kui mujalgi maailmas. Seejuures oldi hästi kursis rahvusvaheliste arengutega ja väärtustati kultuuri rolli. Kõigest sellest annab tunnistust Tallinna deklaratsioon.

Kui Eesti lähiminevikus on mälestusväärselt kaitstud üht hõlmikpuud Haaberstis, siis Saksamaal hõivavad aktivistid terveid metsi. Aastaid kestnud vastupanuliikumise käigus on arendatud välja hulk kollektiivseid praktikaid osalejate julgeoleku tagamisest olmemurede lahendamiseni.

Eesti looduslikes pühapaikades põimub modernsuseelne maastikupärimus rahvusromantilise nostalgiaga muistse iseseisvusaja järele ning majandushuvid põrkuvad kohaliku kogukonna ja pärandi säilitamise eest seisjate omadega. 

Teadlaste hinnangul sureb lähemate aastakümnete jooksul välja umbes miljon liiki. Viimati toimus midagi sarnast 66 miljonit aastat tagasi. Seekord on massilise väljasuremise põhjustajaks aga üks liik, kes võib sellega juhtumisi ka iseendale auku kaevata.

Praegu Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid on kõik rajatud 21. sajandil, mistõttu võib kergesti tekkida väärarusaam, et loomakaitse on läbinisti uus ja moodne nähtus, mis on imporditud siia taasiseseisvumise järel ühes kõige muu läänelikuga. Tegelikult see aga nii ei ole – Eestis oli ka enne teist maailmasõda olemas mõjukas ja aktiivne loomakaitseliikumine, mille juured ulatuvad 19. sajandisse.

Loodusele õiguste andmine ja ulatuslikud banaaniistandused, loodushoiu deklaratsioonid turistidele ja elevantkilpkonnade väljasuretamine – Ecuadori looduskeskkonda puudutavad vastuolud avanevad kõige paremini riiki külastades ja selle ajaloo kohta lugedes.

Seitsme maa ja mere taga elasid kord õnnelikult koos majanduskasv ning loodus kogu seal sisalduva rikkaliku floora ja faunaga. Nad elasid õndsas rahus, mida vahendas üks imeline leping, mis suutis kõik nende kunagised vastuolud ja kriisid igaveseks lepitada. Sellest muinasjutulisest lepingust tulebki nüüd juttu.