Müürileht

1946. aastal ilmunud essees kirjutab George Orwell küll justkui kärnkonnadest (ja krookustest, hoburästastest, kägudest, jänestest jne), aga tegelikult vist ikkagi ka sellest, et iga talve (ju ka selle praeguse) järel tärkab kevad ning et kapitalistid-bürokraadid ja muidu tähtsad mehed ei saa keelata meil (tasuta!) looduse ande nautida.

Läänemere kaldal jääb plastireostuse ulatus hoomamatuks, kuid Ida-Hiina mere ääres on see igapäevareaalsus, mis on andnud ainest väärt keskkonnakirjandusele.

Eesti looduskaitseliikumiste ajaloo alguspunktiks pole fosforiidisõda. Siinmail hakati looduskaitsega tegelema samal ajal kui mujalgi maailmas. Seejuures oldi hästi kursis rahvusvaheliste arengutega ja väärtustati kultuuri rolli. Kõigest sellest annab tunnistust Tallinna deklaratsioon.

Kui Eesti lähiminevikus on mälestusväärselt kaitstud üht hõlmikpuud Haaberstis, siis Saksamaal hõivavad aktivistid terveid metsi. Aastaid kestnud vastupanuliikumise käigus on arendatud välja hulk kollektiivseid praktikaid osalejate julgeoleku tagamisest olmemurede lahendamiseni.

Eesti looduslikes pühapaikades põimub modernsuseelne maastikupärimus rahvusromantilise nostalgiaga muistse iseseisvusaja järele ning majandushuvid põrkuvad kohaliku kogukonna ja pärandi säilitamise eest seisjate omadega. 

Teadlaste hinnangul sureb lähemate aastakümnete jooksul välja umbes miljon liiki. Viimati toimus midagi sarnast 66 miljonit aastat tagasi. Seekord on massilise väljasuremise põhjustajaks aga üks liik, kes võib sellega juhtumisi ka iseendale auku kaevata.

Praegu Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid on kõik rajatud 21. sajandil, mistõttu võib kergesti tekkida väärarusaam, et loomakaitse on läbinisti uus ja moodne nähtus, mis on imporditud siia taasiseseisvumise järel ühes kõige muu läänelikuga. Tegelikult see aga nii ei ole – Eestis oli ka enne teist maailmasõda olemas mõjukas ja aktiivne loomakaitseliikumine, mille juured ulatuvad 19. sajandisse.

Loodusele õiguste andmine ja ulatuslikud banaaniistandused, loodushoiu deklaratsioonid turistidele ja elevantkilpkonnade väljasuretamine – Ecuadori looduskeskkonda puudutavad vastuolud avanevad kõige paremini riiki külastades ja selle ajaloo kohta lugedes.

Seitsme maa ja mere taga elasid kord õnnelikult koos majanduskasv ning loodus kogu seal sisalduva rikkaliku floora ja faunaga. Nad elasid õndsas rahus, mida vahendas üks imeline leping, mis suutis kõik nende kunagised vastuolud ja kriisid igaveseks lepitada. Sellest muinasjutulisest lepingust tulebki nüüd juttu.

Õhk, põhjavesi, põlevkivi, fosforiit, marjad, seened – see on looduse ühisvara, mille kasutamist reguleerivad nii kirja pandud kui ka kirjutamata seadused. Viimased kujunevad välja kogukondlikest tavadest, mis lähtuvad kasuahnuse asemel loodushoiust.

Pilguheit kalanduse ajalukku näitab, et isegi kui inimesed on loodusressursside ammendumist kogenud ja suudavad seda tähele panna, kustub ohutaju mälust paari aastakümnega. Üheks põhjuseks on visalt taanduv uskumus maailmast kui lõputust varaaidast, mille varje võib kohata ka tänapäeva kliimakokkulepetes.

Mis on ühist Narva hüdroelektrijaama turbiinidel, Sargasso merel, näkineitsil ja valedetektoril?