Müürileht

Joovastav mesijutt lõputust majanduskasvust on suigutanud inimkonna pohmelusse, millest ärkamise asemel tahaksid paljud hoopis muusikat valjemaks keerata, sest inimtekkelise kliimamuutuse tagajärgedega tegelemine tundub üle jõu käiva väljakutsena.

Inimeste empaatiavõime peaks laienema ka põllumajandusloomadele, kelle transportimine tapamajja, nuumamisele või paljundamisele tähendab neile tavaliselt tundide- või päevadeviisi kestvaid kannatusi.

Mahatma Gandhi on öelnud, et rahva moraalset arengutaset saab hinnata selle järgi, kuidas loomi koheldakse. Kui lähtuda sellest mõttest, siis võiks kindlasti öelda, et 2018. aastal tegi Eesti moraalne arengutase märkimisväärse kasvu, sest loomade olukord paranes paljudes valdkondades.

Lõppev aasta on olnud keskkonna seisukohalt üks tormilisemaid - seda nii kohalikus kui globaalses plaanis. Üha rohkematest teadlaste pöördumistest ja raportitest ilmneb, et seisame keskkonnakriisi lävel. Kui tahame teistsuguse tee valida, on tarvis tegutseda ja kiiresti.

Kuidas rääkida keskkonnaprobleemidest luulekeeles? Miks seda õigupoolest üldsegi teha? Miks mitte jätta keskkond loodusteadlastele? Uurisime seda luuletajalt ja semiootikult, „Poeetilise punase raamatu” autorilt.

See, kes peab keskkonnasõbralikkust endiselt lillelaste teemaks, on ajast maha jäänud, sest just planeeti säästvad ärilahendused hakkavad nüüdsest peale tulu tooma.

Jäätmed ei kuulu vaid praktilise olmemajanduse valda. Mõeldes prügist, peab vaatlema ka seda, kuidas ühiskond omistab millelegi meelelist ja monetaarset väärtust.

Võidunud hipi asemel sümboliseerib personaalset vastupanu tarbimisühiskonnale tänapäeval hoopis kodanlik pereema oma eetilise prügistamisvastase hoiaku ja pooleliitrise klaaspurgiga.

„Riidekapp” on rubriik, mis võimaldab meil tungida häbitult teiste privaatsfääri. Riidekapi ust paotavad projektiruumi ja tasuta asjade poe Kraam tegijad Minna Hint ja Killu Sukmit.

Uurime, milline on Eesti ökokogukondade nägu, millega seal täpsemalt tegeletakse ning kuidas pakuvad nad alternatiivi tarbimisühiskonna individualismile.

Tartu ülikoolides võrsuvad tudengid on otsustanud keskkonna kaitseks välja astuda, aga mitte eriti häälekalt, vaid usaldades riiki ja valides selleks erialased vahendid.

Eesti Maaülikooli Võrtsjärve õppekeskuses on järvemuuseum, kus külastajad saavad näha elusaid eksponaate, näiteks koha Sandrit ja latikat Aabramit.