Müürileht

Kliimastreigid on saanud 21. sajandi keskkondluse vaieldamatuks musternäiteks, kuid kas meie noored aktivistid on esimesed, kes on Eestis kliima pärast ühel või teisel viisil mässanud? Milline on kliimaprotestide ja -teadlikkuse ajalugu Eestis?

Kuna esmane pettumus, et novembrikuisel ÜRO kliimakohtumisel COP28 ei suudetud fossiilkütuste teemal otsustavust üles näidata, on nüüdseks lahtunud, on ehk paslik meenutada varasemaid keskkonnaläbirääkimisi, mis tundusid sama perspektiivitud, ent said ootamatult õnneliku lõpu.

Ideaalis võiks rohepööre aidata ühiskondlikke ebavõrdsusi siluda, kuid praegu on arvukalt märke sellest, kuidas see neid nii globaalsel kui ka riiklikul tasandil hoopis võimendab.

Fred Jüssi järgi on vaikus üks meie suurimaid loodusressursse, aga usutavasti on vaikuse kogemise võimalus (ja lähedus) lisaks sellele ka privileeg. Suurlinnade ümbruses ei pruugi olla võimalikki leida soppi, kuhu näiteks liiklusmüra ei ulatuks, küll aga võime teritada kõrva Muraka rabas, Viru- ja Pärnumaa metsamassiivides ja nii mõnelgi Eesti saarel.

Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.

Loomaõiguste konverentsil võeti jutuks nii veganlus maskuliinsete normide lõhkujana, loomsete toodete pealesurumine Lääne toiduimperialismi ühe esinemisvormina kui ka haridussüsteemi lahutamatuks osaks oleva spetsiesismi vaidlustamine.

Taimede puudumine poplugude lüürikast, ametkondlik leigus taimestiku kaitsmisel, floorale pööratud napp tähelepanu haridusprogrammides – see kõik viitab taimepimedusele. Nägemismeele suunamiseks piisab algatuseks väikestest sammudest ümbritseva keskkonna kujundamisel.

Seekord palusime aktivisti ankeeti täita kliimastreikijal Henri Holtsmeieril.

Raba ja avara roheluse vahele surutud jäätmejaam Nõmmel kannab ühelt poolt kohamälu ja teisalt peab tulema toime üha suurema jäätmehulgaga, sest inimesed tarbivad asju kasvavas tempos. Müürileht käis kohapeal, et igapäevase jäätmeeluga põgusalt tutvust teha.

„Roheline päevaraamat” on Müürilehe rubriik, kust saab lugeda ökofeminist Maris Pedaja isiklikumat laadi mõtisklusi õhus olevatest suurtest keskkonnateemadest.

Plasti lühiajaloos mängivad olulist rolli nii piljard, sõda, superkangelased kui ka indiaanlased, taustal on aga kõlanud kord sõnumid materjali vastupidavusest, kord selle ühekordsusest.

Oma rõõme, muresid ja unistusi keskkonnaaktivistina jagab lugejatega seekord Tartu Toidujagamise üks eestvedajatest.