Müürileht

Teinekord on küsimusest, milliste peente roogadega katta jõululauda, hoopis keerulisem see teine küsimus: mida ometi hakata peale kõigi rikkaliku pühadelaua ülejääkidega? Kes jõuaks päevade kaupa kartulisalatit ja järjest kuivemaks tõmbuvaid seapraetükke sisse vohmida? Aga toitu ära visata ei tahaks kohe üldse.

Marss on kodanlik ja iganenud vastupanu vorm. Teadmistest ja loosungitest on kasvanud kliimakriisi pärast muretsevate aktivistide jaoks välja praktikad, mida tuntakse vägivallatu vastupanuna.

Liikudes marsruudil Kiviõli–Narva, saab kokku lugeda Ida-Virumaa keskkonnaaktivistide suurimaid töövõite ja elada kaasa nende nooruslikule entusiasmile, aga seda teekonda saadavad ka inimeste läbipõlemine ja pea olematu koostöö keelekogukondade vahel.

Kui soovime ühiskonda, mis baseerub teistega arvestamisel, teadlikkusel ja hoolivusel, tuleks selle poole liikumist alustada kogukondadest. Nendega ei tohiks aga liituda mitte iseendale ja oma lähedastele parema äraelamise tagamiseks, vaid selleks, et üheskoos kasvada.

Loomade, putukate, taimede ja sammalde kannatuste mõistmiseks on tarvis näha väikesemõõdulise hävingu ruumilist ulatust ja lõputut korduvust, aga ka äratundmist, et looduses toimuv on meiega toimuv.

Näib, et ajal, mil Eesti on tõmbunud kahte lehte ja vastasleeri kuulamise asemel laagerdutakse oma turvalises kajakambris, pole kliimakriisi eitamise puhul tegu mitte üksnes ideoloogilise konfliktiga, vaid ka feminiinsuse ja maskuliinsuse omavahelise põrkumisega. Kuna viimase juured asuvad palju sügavamal identiteedi tuumikus, on sellest pähklist tunduvalt keerukam läbi hammustada.

Eestis visatakse toitu ära rohkem kui kunagi varem ning trendi pöördumist pole hetkel näha. Olgugi et regulaarne toidu raiskamine on ebamoraalne, majanduslikult ebamõistlik, sotsiaalset ebavõrdsust arvestades lihtsalt piinlik ning keskkonda koormav, leiame endale üha õigustusi, miks see on paratamatu või et muutused ongi aeglased.

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.

Kliima- ja elurikkuse kriisi üheks põhjuseks on inimeste suutmatus keerulisi süsteeme mõista. Me teame küll, kuid ei käitu teadmistele vastavalt. Kuidas tekitada süvateadmisi, mis muudaksid ka meie käitumist ja suhtumist ümbritsevasse keskkonda?

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele.

Naiivteooriad põhinevad suvalistel, tajupõhistel, silmatorkavatel, juhusliku sarnasuse alusel üle kantud seostel või tunnustel. Selliste seoste loomine toimub meie peas paratamatult. Kliima- ja elurikkuse kriisi valguses väärib küsimist, kuidas muuta meie mõtlemine aeglasemaks?

Miks on nii, et puidu väärindamine tähendab tihti tahumatuid töövõtteid, meeletut energiakulu, nappe teadmisi puidu eri omadustest ning harvesterist maha jäänud kuumaastikku?