Müürileht

Näib, et ajal, mil Eesti on tõmbunud kahte lehte ja vastasleeri kuulamise asemel laagerdutakse oma turvalises kajakambris, pole kliimakriisi eitamise puhul tegu mitte üksnes ideoloogilise konfliktiga, vaid ka feminiinsuse ja maskuliinsuse omavahelise põrkumisega. Kuna viimase juured asuvad palju sügavamal identiteedi tuumikus, on sellest pähklist tunduvalt keerukam läbi hammustada.

Eestis visatakse toitu ära rohkem kui kunagi varem ning trendi pöördumist pole hetkel näha. Olgugi et regulaarne toidu raiskamine on ebamoraalne, majanduslikult ebamõistlik, sotsiaalset ebavõrdsust arvestades lihtsalt piinlik ning keskkonda koormav, leiame endale üha õigustusi, miks see on paratamatu või et muutused ongi aeglased.

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.

Kliima- ja elurikkuse kriisi üheks põhjuseks on inimeste suutmatus keerulisi süsteeme mõista. Me teame küll, kuid ei käitu teadmistele vastavalt. Kuidas tekitada süvateadmisi, mis muudaksid ka meie käitumist ja suhtumist ümbritsevasse keskkonda?

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele.

Naiivteooriad põhinevad suvalistel, tajupõhistel, silmatorkavatel, juhusliku sarnasuse alusel üle kantud seostel või tunnustel. Selliste seoste loomine toimub meie peas paratamatult. Kliima- ja elurikkuse kriisi valguses väärib küsimist, kuidas muuta meie mõtlemine aeglasemaks?

Miks on nii, et puidu väärindamine tähendab tihti tahumatuid töövõtteid, meeletut energiakulu, nappe teadmisi puidu eri omadustest ning harvesterist maha jäänud kuumaastikku?

Kas õudsem on muuta inimkonna pillavat elustiili või elada maailmas, kus kõik panused kliimakatastroofi takistamiseks on pandud kõrgtehnoloogiale?

Fossiilkütustel baseeruvate tööstusharude jaoks on uueks päästerõngaks süsihappegaasi kinni püüdev tehnoloogia. Uurime lähemalt, mis see on ja kuivõrd see sobitub kliimaneutraalsesse tulevikku.

Ka kodanikuühiskonnas eksisteerivad peavool ja alternatiivsed seltskonnad. See on lugu ühest vähetuntud keskkonnaliikumisest, mille lühikeseks jäänud lennuga kaasnes nii mõnigi õppetund tulevikuks.

Raske on leida inimest, kes suudaks aru saada, kuhu metsakava koostamise protsess omadega jõudnud on ja mis rolli mängivad selles mitmekülgsed kaasamistegevused.

Käesoleval nädalal ootavad ees tulised arutelud Euroopa Liidu kliimaeesmärkide üle. Viigrihüppest unistaval Eestil tuleks toetada seal teaduspõhisust ning senisest suuremat ambitsioonikust.