Müürileht

Üha digitaalsemaks muutuvas arhitektuurimaailmas pole tehnilised oskused ehitamisel enam esmatähtsad. Konstruktsiooniarvutused on simuleeritavad, teadustöö kontsentreerunud pigem materjalidele ning aina olulisemaks peetakse ehitiste sotsiaalset funktsiooni – viimaks on tekkinud vajadus feminiinse lähenemise järele ka ehituspraktikas.

Läinud novembris esines Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas Gilles Retsin. Siim Tuksam uuris, miks innovaatilises arhitektuuris võiks just ehitusmaterjalina puitu eelistada ja mida innovatsioon endast üleüldse disaineri seisukohalt kujutab.

Indrek Grigori kureeritud näitus „Kunst, arhitektuur, revolutsioon” püüab avada eesti arhitektuuri elava klassiku Vilen Künnapu loomingut selle mitmekesisuses ja värvikirevuses ning kõrvutada Künnapu varasemaid, arhitektuuriajaloo klassikasse kuuluvaid hooneid arhitekti värskete projektidega.

Volbrinädalavahetusel (ehk 30. aprillil ja 1. mail) on jällegi, nüüd juba 16. korda, oodata Saku Suurhallis suurejoonelist Simple Sessionit, mille festivalipasse saab veebruaris varuda erihinnaga.

Optimistlikumast vaatepunktist vaadatuna võiksime ristida oma aastaringse kehva suusailma Taani ja Hollandi eeskujul hoopis 12 kuud kestvaks rattahooajaks, kus vändatakse iga ilmaga.

Eestis mahasaetud puitmaterjal eksporditakse suures mahus välismaale odavaks tooraineks. Omanäoline Eesti puitarhitektuur võimaldaks luua nii materjalile lisaväärtust ja keskkonnasõbralikumaid elukeskkondi kui ka majandada ökonoomsemalt kohalikku metsa.

Ilmunud on urbanistide väljaande U uus number, mille teemaks on asjad ja nende kogud me muutuvas maailmas.

Homme, 19. jaanuaril kell 18 esilinastub Tartu Elektriteatris dokumentaalfilm „Lõuendilinn“ Tartu tänavakunstist ning kahest maskitatud kunstnikust, MinaJaLydiast ja Edward von Lõngusest. Tartu tänavakunstifestivali Stencibility korraldajad on aga ette võtnud raamatu koostamise.

Arusaam ruumist on viimastel aastakümnetel plahvatuslikult avardunud – tänu küberruumi tekkele on füüsikareeglid lakanud kehtimast ning arhitektid on asunud tööle, eirates nii gravitatsiooni kui ka esteetilisi kokkuleppeid, rääkimata vajadusest tegutseda mateeria kammitsevas maailmas.

Veronika Valk kulges mööda tulevikule keskendunud Veneetsia kunstibiennaali ja tegi märkmeid väljapanekutest, milles ruum suutis külastaja endasse tõmmata.

Kuigi maitse üle ei vaielda, võib sellest rääkida. Arhitektuuribüroo FAT looming on postmodernistliku lähenemisega hea maitse piire kompav ehituskunst, mille iga projekt viib arusaama esteetikast uuele tasemele. Eestis puuduv arhitektuurikriitika on viljakas pinnas millegi “maitsetu” ehitamiseks – kas seda soodustada või vaigistada, selles on küsimus.

Telliskivi Loomelinnaku asutaja ja tegevjuht Jaanus Juss ning sisujuht Raimo Matvere räägivad, kuidas nende ettevõtmisest on saanud Eesti suurim loomemajanduslikke ettevõtteid koondav keskus, mille mõjud on nakatanud positiivselt tervet Kalamaja.