Müürileht

16.–19. augustil toimub Tartus juba kümnendat aastat linnaruumi mõtestamisega tegelev kunstifestival UIT. Festival teeb koostööd nii kohalike kui ka väliskunstnikega, pakkudes elanikele võimalust näha oma linna uuest vaatenurgast ja elavdada linnaruumiteemalisi arutelusid. Tegemist on haruldase nähtusega, millel on olnud tajutav mõju Tartu linnakeskkonnale.

Lugu sellest, kuidas ööbussid lõpuks ka Tallinnasse jõudsid ning kuidas need ei lõhnanudki ei okse ega ka arbuusiviina järele.

Eesti paviljoni kutsuti tänapäeva eluasemeturu tingimusi ilmestama ports etenduskunstnikke. Imelik pressienergia varjutas kodususe ja valmistas pettumuse, kuid avamislainete lahtudes tekkis teosega ka päris side.

Linnaruumis ja sisearhitektuuris lokkav monotoonne must pealispind kõneleb ajalugude kustutamisest ja neutraalsuse pretensioonist.

See võib tunduda uskumatu, aga juba kolme kuu pärast on saabumas jaanipäev. Kevade saabumine on sobiv hetk, et vaadata värske pilguga ka ümbritsevat keskkonda ning mõelda sellele, kuidas näeb rohepööre välja väikeses mõõtkavas. Tutvustame Tartu linnaruumis tehtud katsetuste näitel, mida igaüks meist elurikkuse suurendamiseks ära teha saaks.

Tallinn on tegelenud aastakümneid üksnes autokeskse mõtlemise ja planeerimisega, pidades teisi liiklejaid ebaoluliseks. Mida teha, et meie kõige vahetum elukeskkond oleks meeldivam? Et tänavad oleksid koht, kus on hea olla, mitte koht, kust ebamugavusega läbi liikuda?

Olukorras, kus ratturid on Eesti linnaruumis olnud pikalt marginaliseeritud vähemus, pakuvad kollektiivsed rattasõidud võimalust näha sellist tänavapilti, mis võiks tegelikult kehtida igapäevaselt.

Tasub õppida eristama, millal on mittemidagitegemine mõistlik ja millal takistab piduripedaali põhja vajutamine väärt ruumi loomist. Siinkohal ei saa Tammsaaret ega õpetaja Lauri usaldada.

Mööda Eesti väikelinnu ja -asulaid ringirändav RUA Tänavakunstifestival toimub tänavu viiendat korda. Ürituse üks korraldajatest Salme Kulmar jagab oma mõtteid eelmise nelja aasta silmatorkavaimatest teostest.

Õigus mõistlikult korraldatud ja tervislikule elukeskkonnale võiks olla demokraatlikus ühiskonnas sama elementaarne kui õigus usulisi, seksuaalseid või poliitilisi vaateid väljendada ja praktiseerida. See tuleb meil aga kollektiivselt kätte võidelda, kasutades selleks näiteks kihutustööd, puuoksa enda elukohaks registreerimist, kommunaalkunstilisi protestiaktsioone või hambapastaga pasteerimist.

Kui linnaruumi puudutavaid otsuseid teha ametnike kõhutunde asemel suurandmete põhjal, on võimalik luua selline keskkond, mis arvestab ühtviisi nii jalakäija, rekajuhi kui kastiratturi huvidega.

Igasuguses ehitatud ruumis peegeldub paratamatult ka raha. Ühelt poolt on igal betooniühikul või asfalditükil hinnasilt, teisalt on suur ja põhimõtteline vahe, kas avalik ruum sunnib inimesi ruumikasutuse kontekstis raha kulutama või laseb neil niisama olla.