Müürileht

Nõukogude ajal arenes Eestis hoogsalt välja suvila- ja puhkebaasikultuur, kus kergelt läänelik ja rõhutatult sotsialistlik ristusid iselaadi puhkusearhitektuuriks.

Kohvikud on olnud sageli olulised tähised nii siinsel mälu- kui ka sisearhitektuuri maastikul, pakkudes tähenduslikku läbilõiget argikultuuri arengutest laiemalt.

Viimase paari aasta jooksul on Zaha Hadid Architects võitnud Tallinnas kaks tähtsat arhitektuurivõistlust: Vanasadama arendusplaani ja Rail Balticu Tallinna lõppjaama konkursi. See tähendab, et Eesti saab endale oma esimese „staararhitektuuri”. Kuidas see nii läks ja kas meil on seda tarvis?

Eestis ja ka mujal Euroopas seisavad väiksemad omavalitsused linnaruumi kujundamisel raskuste ees, mis on tingitud demograafilisest kängumisest ja teisenenud ootustest ühisele ruumile.

21.–24. augustil toimus linnafestival UIT, mis kutsus sel aastal avastama Tartu parke ning uinunud putkasid, kuhu kunstnikud festivali ajaks installatsioone lõid. Eri linnaosades toimus mitmeid teisigi sündmusi nii teatri-, filmi-, astronoomia- kui ka muusikahuvilistele.

Linnafestivali UIT meeskond otsis välja mõned mõned toredad, jaburad ja loodetavasti fantaasiat käivitavad vanad fotod Tartust ning edastas need erinevatele kirjutajatele. Iga autor pidi välja valima oma lemmiku ja kirjutama sel teemal ühe väikese teksti. Keiu Virro pani paberile oma loo Tartu Kivisillast.

Linnafestivali UIT meeskond otsis välja mõned mõned toredad, jaburad ja loodetavasti fantaasiat käivitavad vanad fotod Tartust ning edastas need erinevatele kirjutajatele.

Nii suurlinna käras ja saginas kui ka kommuunikorteris peab loominguline inimene õppima teistmoodi keskenduma ning muidu ülemäära individualiseeruvas maailmas luuakse kollektiivset kunsti. Komponeerida saab ka metroos ning improvisatsiooniorkestrid dirigenti ei vaja.

Raul Oreškin meenutab, kuidas lapsena puumajast paneelikasse kolimine teda vanu maja pani armastama

Ajalugu on Telliskivi Loomelinnaku kujundanud lapitud kasukaks, mille kihid laotuvad üksteise otsa alates 19. sajandi üliklassitsistlikust historitsismist kuni säästlikult kõpitsetud nõukogudeaegse modernismini.

Eestis avatakse ja uuendatakse igal aastal kultuurilise otstarbega kinnisvara. Tehastest saavad ülikoolid, aitadest galeriid ja tühjadele maalappidele kerkivad muuseumid. Vaatame, milliseid uusi kohti on kohalikule kultuurikaardile lisandumas.

Gentrifikatsiooni selle algses tähenduses tuleb Eestis omandivormi omapärade tõttu ette harva. Selle asemel näeme Kalamajas ja Karlovas sümboolset väljatõrjumist, mis võib tuua tulevikus kaasa ruumilise segregatsiooni rahvuse või sissetuleku alusel.