Müürileht

Eestis avatakse ja uuendatakse igal aastal kultuurilise otstarbega kinnisvara. Tehastest saavad ülikoolid, aitadest galeriid ja tühjadele maalappidele kerkivad muuseumid. Vaatame, milliseid uusi kohti on kohalikule kultuurikaardile lisandumas.

Gentrifikatsiooni selle algses tähenduses tuleb Eestis omandivormi omapärade tõttu ette harva. Selle asemel näeme Kalamajas ja Karlovas sümboolset väljatõrjumist, mis võib tuua tulevikus kaasa ruumilise segregatsiooni rahvuse või sissetuleku alusel.

Märkimisväärsed sarnasused Kreuzbergi, Telliskivi ja teiste hipsterlike piirkondade trendikohvikute sisekujunduses ei viita globaalsele kujutlusvõime piiratusele, vaid muutustele kodususe mõistes.

Telliskivi Loomelinnaku sünnipäeva puhul heidame pilgu Nõukogude aega, mil alal tegutsenud Kalinini tehas tõi üle liidu kokku insenere ja töölisi eri paigust ja rahvustest. 1970ndate alguses alustas seal oma pea veerandsaja-aastast karjääri ka leedulane Vladas Graužinis, kelle mälestused aitas sellesinase loo tarvis kirja panna tema abikaasa.

Meie kõige jagamise ühiskonnal on mitmeid boonuseid, laenamise tulemusel ostetakse vähem autosid ja väiksemaid asju, mida võib-olla vaid ühe korra vaja on. Kõiki neid pealtnäha keskkonnasõbralikke tegevusi tasub aga ehk lähemalt vaadata. Uurida, kas oleme endale pähe istutanud mõtte, et see on hea, aga tegelikult on asi palju keerulisem.

Eesti paviljonist Veneetsia arhitektuuribiennaalil ei saa kirjutada ilma korra pilku heitmata biennaali rollile kui sellisele ja eesmärgipüstitusele, miks seal osaletakse.

Francisco Martineze raamat „Remains of the Soviet Past in Estonia” arutleb, kuidas on Eestis ümber käidud nõukogudeaegse kultuuripärandiga. Mis on säilinud, mis on hävinenud ja miks?

Loodetavasti ei jää nädalavahetusel Narvas aset leidnud Station Narva vilgatuseks EV100 kingitustekuhjas, vaid toob piirilinna uusi hoovuseid ka edaspidi.

13. septembril Eesti Kunstiakadeemias toimunud konverents „Inimlikud linnad” („Human Cities”) tõi kokku teoreetikud ja praktikud üle maailma, et arutleda ja mängida ideedega ideaalsetest linnadest ning tutvustada juba tehtud samme nende inimsõbralikumaks muutmisel. Otsiti ka lahendusi, kuidas urbaniseeruvas keskkonnas tekkivate väljakutsetega hakkama saada.

Maailmaruum on põnev koht, kus inimeste kirjud omailmad ristuvad füüsilise ja järjest enam ka virtuaalse reaalsusega. Iga selline kontakt loob omakorda vaheruumi, mõnikord inspireeriva, siis jälle piirava.

24. ja 25. augustil leiab Narvas aset rahvusvaheline linnaruumilabor „NARVA – DETROIT: Postindustriaalsed piirilinnad – kuhu edasi?”. Narvas toimuvast rääkisime Narva kunstiresidentuuri juhi Ann Mirjam Vaiklaga.

Kunagi terve küla kokku toonud kolhooside keskushooned seisavad praegu paljuski muust kogukonnast hüljatuna maa-asulate südames. Nõukogudeaegse kõrgetasemelise modernistliku ehitusstiili näited vajavad lagunemise vältimiseks riigi ja kohalike tuge.