Müürileht

Feminismi ideedest kantud ruumiloomel on maailmas ette näidata palju positiivseid algatusi ja sel on potentsiaali meie avalikku ruumi edendada, ent ometi pole see oma kanda siin ideoloogilise loosungina (veel?) eriti kinnitanud. Miks nii?

Ida-Viru on uue põlvkonna Klondike, kus endistest põlevkivikarjääridest on saanud seikluspargid ja rikastusvabrikutest muuseumid. Võlumaa, mida saab parandada ja muuta, kuhu on hea viia keskustest kõikvõimalikke idapärasest eksootikast ja esteetikast inspireeritud kultuurisündmusi alates Tartu Uue Teatri „Kremli ööbikutest” kuni Nublu „Für Oksanani”.

Liikudes marsruudil Kiviõli–Narva, saab kokku lugeda Ida-Virumaa keskkonnaaktivistide suurimaid töövõite ja elada kaasa nende nooruslikule entusiasmile, aga seda teekonda saadavad ka inimeste läbipõlemine ja pea olematu koostöö keelekogukondade vahel.

Kui soovime ühiskonda, mis baseerub teistega arvestamisel, teadlikkusel ja hoolivusel, tuleks selle poole liikumist alustada kogukondadest. Nendega ei tohiks aga liituda mitte iseendale ja oma lähedastele parema äraelamise tagamiseks, vaid selleks, et üheskoos kasvada.

Kahanemisega kohanemisest ehk sellest, kuidas läheneda elanikkonna vananemise, vähenemise ja ääremaastumise muredele omavalitsuse ja riigi tasandil. Neoliberaalse mõttemudeli taaga kõrvalt leiab siiski ka õnnestunud projekte ja teisi edulugusid.

Loomade, putukate, taimede ja sammalde kannatuste mõistmiseks on tarvis näha väikesemõõdulise hävingu ruumilist ulatust ja lõputut korduvust, aga ka äratundmist, et looduses toimuv on meiega toimuv.

Näib, et ajal, mil Eesti on tõmbunud kahte lehte ja vastasleeri kuulamise asemel laagerdutakse oma turvalises kajakambris, pole kliimakriisi eitamise puhul tegu mitte üksnes ideoloogilise konfliktiga, vaid ka feminiinsuse ja maskuliinsuse omavahelise põrkumisega. Kuna viimase juured asuvad palju sügavamal identiteedi tuumikus, on sellest pähklist tunduvalt keerukam läbi hammustada.

Tartus on lähenevate kohalike valimiste eel käivitunud esmakordselt poliitilised arutelud elurikkuse teemadel, millest aga peegeldub poliitikute lihtsustatud arusaam rohealade ja linnahaljastuse funktsioonidest linnades jätkuva elurikkuse kao ning süveneva kliimakriisi tingimustes.

On teemasid, mille jutuks võtmine võib rikkuda ära suguseltsi süldilaua, ajada tülli sõpruskonna või veeretada kraavi kohtingu. Pagulased, samasooliste abielu, #MeToo, feminism, veganlus, mets, valimised ja vaktsiinid on tavapärased miinid, mille vahel tuleb laveerida, aga üha rohkem nõuavad tähelepanelikkust ka arhitektuur ja linnaplaneerimine.

Eestis visatakse toitu ära rohkem kui kunagi varem ning trendi pöördumist pole hetkel näha. Olgugi et regulaarne toidu raiskamine on ebamoraalne, majanduslikult ebamõistlik, sotsiaalset ebavõrdsust arvestades lihtsalt piinlik ning keskkonda koormav, leiame endale üha õigustusi, miks see on paratamatu või et muutused ongi aeglased.

Kool kui institutsioon on inertne ja tema pea pöördub aeglaselt, see aga ei peaks takistama uute koolimajade ehitamise kõrval nõukaaegsete tüüpprojektide loominguliselt kasutamist.

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.