Müürileht

Viimase kümnendiga on Eesti avaliku ruumi debatt tunduvalt elavnenud. Kvaliteetset linnaruumi ja elukeskkonda nõutakse üha valjemal häälel. Iseküsimus on, kui kiiresti ja mis tasemel on neile ootustele vastatud.

Kliima- ja elurikkuse kriisi üheks põhjuseks on inimeste suutmatus keerulisi süsteeme mõista. Me teame küll, kuid ei käitu teadmistele vastavalt. Kuidas tekitada süvateadmisi, mis muudaksid ka meie käitumist ja suhtumist ümbritsevasse keskkonda?

18.–21. augustini kestnud kunsti- ja linnafestival UIT toimub iga kahe aasta tagant ning selle eesmärgiks on avastada ja vaadata Tartu linnaruumi uue nurga alt.

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele.

Kui muidu saab teha nägu, et avalik ruum on pelgalt taustadekoratsioon, siis suveaeg kehtestab sellele hoopis rohkem nõudmisi.

Naiivteooriad põhinevad suvalistel, tajupõhistel, silmatorkavatel, juhusliku sarnasuse alusel üle kantud seostel või tunnustel. Selliste seoste loomine toimub meie peas paratamatult. Kliima- ja elurikkuse kriisi valguses väärib küsimist, kuidas muuta meie mõtlemine aeglasemaks?

Miks on nii, et puidu väärindamine tähendab tihti tahumatuid töövõtteid, meeletut energiakulu, nappe teadmisi puidu eri omadustest ning harvesterist maha jäänud kuumaastikku?

Hoolimata keskkonnasäästlikuma transpordi võimaluste kasvust, oleme Eestis hetkel veel sügavalt fossiilses ja saastavas transpordiajastus.

Kas maa ikka on tühi leht, kuhu inimeste ihasid projitseerida? Kas alati tasub võidelda loodusliku iseolemise vastu – võidelda maaga (nii linnas kui ka maal)? Püüame läheneda asja tuumale Timothy Mortoni „Tumeda ökoloogia” abiga.

Käsitööl on olnud elukeskkondade kujundamisel pikk ajalugu ja hoolimata üha enam automatiseeruvast maailmast tuleks meistrioskuste säilimist väärtustada.

Innovatsioon linnaruumis ei ole võimalik ilma inimmõõdet ja elurikkust arvestamata ning hea avaliku ruumi kaitseta. See algab ruumi kasutaja tähelepanelikkusest ja mõistmisest ehk igaühe linnavaatlusest.

Kas õudsem on muuta inimkonna pillavat elustiili või elada maailmas, kus kõik panused kliimakatastroofi takistamiseks on pandud kõrgtehnoloogiale?