Müürileht

Sel augustil saab Viinistu Kunstisadamas alguse konverentsisari Biotoopia, mis toob mitmest maailma nurgast kokku bioloogid, kunstnikud, posthumanistlikud filosoofid ja kultuurianalüütikud, et arutada elusolendite vastastikuse mõju ja infovahetuse ning intellekti ilmingute üle looduskooslustes. Aga milleks see kõik keset pandeemiat?

Fossiilkütustel baseeruvate tööstusharude jaoks on uueks päästerõngaks süsihappegaasi kinni püüdev tehnoloogia. Uurime lähemalt, mis see on ja kuivõrd see sobitub kliimaneutraalsesse tulevikku.

Ka kodanikuühiskonnas eksisteerivad peavool ja alternatiivsed seltskonnad. See on lugu ühest vähetuntud keskkonnaliikumisest, mille lühikeseks jäänud lennuga kaasnes nii mõnigi õppetund tulevikuks.

Eesti inimene ei oska arhitektuuri- ja ruumiteemadel arutleda – meie ruumiline intelligentsus ehk ruumi-IQ on madal. Maju hinnatakse jätkuvalt nagu 19. sajandi maalikunsti mõõdupuuga ilus/kole.

Raske on leida inimest, kes suudaks aru saada, kuhu metsakava koostamise protsess omadega jõudnud on ja mis rolli mängivad selles mitmekülgsed kaasamistegevused.

Käesoleval nädalal ootavad ees tulised arutelud Euroopa Liidu kliimaeesmärkide üle. Viigrihüppest unistaval Eestil tuleks toetada seal teaduspõhisust ning senisest suuremat ambitsioonikust.

Kuidas panna looduse hääl kõlama poliitikas, kus ükski kandidaat ei esinda veel otseselt keskkonna ehk puude, lindude ja konnade huve?

Töö on lahutamatult seotud ökoloogilise katastroofiga: mõne inimese töö on keskkonna saastamist tagant tõugata, töökohtade kaudu saab õigustada sotsiaalsete muutuste võimatust, kuid töö olemuse muutumine on tulevikus ka üks uue ühiskonnakorralduse aluseid.

Madis Vasseri sulest ilmus Müürilehes pikk kirjutis sellest, mida Fermi Energia tema arvates teeb ja plaanib. Kuna artiklis oli esitatud ridamisi valeväiteid, süüdistusi ja eksitavat või mujal juba ümber lükatud infot, ei pääse me selgitustööst ja oponendi vigade parandusest.

Sõdade, majanduskõverate ja katkestuste rida on kujundanud pealinnast omalaadse arhitektuurismuuti, kus enamasti puuduvad suured tervikud, ja otsustamine, mis vääriks mitmekesisuse virvarris säilitamist, võib olla kaunis keeruline.

Kas Eesti vajab tuumajaama ning sellega paratamatult kaasnevat mitmekülgset tuuma-jama? Kas selles diskussioonis saab usaldada ühe poolena väikest eraettevõtet, kelle peamiseks kommunikatsioonitaktikaks on olnud seni pooltõed?

Eri riikide linnauurijaid ühendav agentuur SPIN Unit on keskendunud selliste ruumiandmete kogumisele ja analüüsimisele, mis toetaksid mitmekesist inimnäolist linnaplaneerimist.