Müürileht

Lõppev aasta on olnud keskkonna seisukohalt üks tormilisemaid - seda nii kohalikus kui globaalses plaanis. Üha rohkematest teadlaste pöördumistest ja raportitest ilmneb, et seisame keskkonnakriisi lävel. Kui tahame teistsuguse tee valida, on tarvis tegutseda ja kiiresti.

Kuidas rääkida keskkonnaprobleemidest luulekeeles? Miks seda õigupoolest üldsegi teha? Miks mitte jätta keskkond loodusteadlastele? Uurisime seda luuletajalt ja semiootikult, „Poeetilise punase raamatu” autorilt.

Francisco Martineze raamat „Remains of the Soviet Past in Estonia” arutleb, kuidas on Eestis ümber käidud nõukogudeaegse kultuuripärandiga. Mis on säilinud, mis on hävinenud ja miks?

See, kes peab keskkonnasõbralikkust endiselt lillelaste teemaks, on ajast maha jäänud, sest just planeeti säästvad ärilahendused hakkavad nüüdsest peale tulu tooma.

Jäätmed ei kuulu vaid praktilise olmemajanduse valda. Mõeldes prügist, peab vaatlema ka seda, kuidas ühiskond omistab millelegi meelelist ja monetaarset väärtust.

Võidunud hipi asemel sümboliseerib personaalset vastupanu tarbimisühiskonnale tänapäeval hoopis kodanlik pereema oma eetilise prügistamisvastase hoiaku ja pooleliitrise klaaspurgiga.

Loodetavasti ei jää nädalavahetusel Narvas aset leidnud Station Narva vilgatuseks EV100 kingitustekuhjas, vaid toob piirilinna uusi hoovuseid ka edaspidi.

13. septembril Eesti Kunstiakadeemias toimunud konverents „Inimlikud linnad” („Human Cities”) tõi kokku teoreetikud ja praktikud üle maailma, et arutleda ja mängida ideedega ideaalsetest linnadest ning tutvustada juba tehtud samme nende inimsõbralikumaks muutmisel. Otsiti ka lahendusi, kuidas urbaniseeruvas keskkonnas tekkivate väljakutsetega hakkama saada.

Maailmaruum on põnev koht, kus inimeste kirjud omailmad ristuvad füüsilise ja järjest enam ka virtuaalse reaalsusega. Iga selline kontakt loob omakorda vaheruumi, mõnikord inspireeriva, siis jälle piirava.

24. ja 25. augustil leiab Narvas aset rahvusvaheline linnaruumilabor „NARVA – DETROIT: Postindustriaalsed piirilinnad – kuhu edasi?”. Narvas toimuvast rääkisime Narva kunstiresidentuuri juhi Ann Mirjam Vaiklaga.

„Riidekapp” on rubriik, mis võimaldab meil tungida häbitult teiste privaatsfääri. Riidekapi ust paotavad projektiruumi ja tasuta asjade poe Kraam tegijad Minna Hint ja Killu Sukmit.

Uurime, milline on Eesti ökokogukondade nägu, millega seal täpsemalt tegeletakse ning kuidas pakuvad nad alternatiivi tarbimisühiskonna individualismile.