Müürileht

Ehkki kellegi jaoks võib kodupood olla ka Ülemiste keskus, olid (on?) selleks enamasti väikesed keldripoed. Meenuvad talongid, kooperatiivikraam ja defkaglamuur; kodupoodide kvintessents Pääskülas; Paide, Merivälja, Kassisaba, Pelgu ja Muhu kauplused. Ja viimaks muidugi tarbimiskäitumist mõjutav moodne (tasuta) kullervedu.

Üle 30-aastased inimesed vabast tahtest võõrastega elupinda jagamas ei ole Eestis kuigi sage nähtus, kuid sellisel elutsemisvormil on väljakutsete kõrval ka piisavalt eeliseid. 

Mis on ühist Narva hüdroelektrijaama turbiinidel, Sargasso merel, näkineitsil ja valedetektoril?

Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.

Kas kujutluspildid keskkonnast tõukavad tagant või piiravad mingi paiga arengut? Paldiski on hea näide, kuidas inimlikud ideed ja ambitsioonid on ajaloos korduvalt füüsilisest reaalsusest üle sõitnud.

Kleepsud, nagu teisedki kunstivormid, võivad tekitada kodanikes viha, aga neid ka värskendavalt raputada. Kas kleebistest avalikus ruumis on saamas epideemia, mille vastu võidelda, või võiks vohamisele hoopis väetist lisada?

Mis väljundid on noortel arhitektidel, et Eestis läbi lüüa, kui arhitektuurivõistlused ei võimalda enam jalgu alla saada?

Ajal, kui ilmub ridamisi uudiseid, mis räägivad kasvavast huvist fosforiidikaevandamise vastu Eestis, on paslik meenutada, kuidas üks pilapilt keskkonnaküsimustes rahva meelsust kujundas.

Vaid mõni päev enne vabariigi aastapäeva ilmusid Tallinna eri paigus reklaamtahvlitele kaadrid hävinud linnaruumist. See keerutas üles arvestatava tormi –  järgnesid sõnavõtud, mis mõistsid näituse täielikult hukka, kuid kostus ka toetavaid hääli. Istusime neljapäeva õhtul Rebeca Parbuse ja Estookiniga kohvikus maha, et veel 3. märtsini nähtavast näitusest „Hetk” juttu teha. 

Kuigi unesarnane seisund on omane kõigile loomaliikidele, on uneharjumused loomariigis ääretult kirjud: kes magab alati üks silm lahti, kes otsib igaks õhtuks uue voodi, kes toob unes pojad ilmale. Ometi aitab teiste liikide uni mõista paremini ka inimest.

Kliimastreigid on saanud 21. sajandi keskkondluse vaieldamatuks musternäiteks, kuid kas meie noored aktivistid on esimesed, kes on Eestis kliima pärast ühel või teisel viisil mässanud? Milline on kliimaprotestide ja -teadlikkuse ajalugu Eestis?

Avalikus ruumis silma looja laskmine pole Eesti linnades just kuigi levinud tegevus, samuti ei vaadata sellele kuigi suure poolehoiuga. Ehk vajaks olukord parandamist?