Müürileht

Vähemalt ühes on maailma teadlased ühele nõule jõudnud: kliima soojeneb jõudsalt ja selle taga on inimkond, mitte loodusjõud. Tööstuslikust tootmisest, autodest, lennukitest ja muust transpordist atmosfääri lendunud heitgaasid on alates industriaalajastust tõstnud planeedi keskmist temperatuuri ühe kraadi võrra. Järgmine ühekraadine soojenemine tähendab maailma lõppu (sellisena nagu me teda tunneme).

Pariisis, kus pärast terrorirünnakuid on välja kuulutatud eriolukord, pandi vahetult enne ÜRO kliimakonverentsi COP21 algust üle linna üles korporatsioonikriitilised postrid, kus matkitakse lennu- ja teiste firmade silmakirjalikke reklaame, et tähelepanu juhtida süvenevale keskkonnakriisile.

Eesti Roheline Liikumine korraldab seminariõhtud teemal „Kes on kliimapagulased”, mis toimuvad 1. detsembril Tartus ja 9. detsembril Tallinnas.

Pariisis toimub kliimakonverents COP 21, et sõlmida pärast aastatepikkusi läbirääkimisi leping, mille tulemusel võtavad 196 riiki vastutuse vähendada vastavalt oma võimetele määratud protsendi võrra kasvuhoonegaaside lendumist atmosfääri, et hoida ära ülemaailmne kliimakatastroof.

Arusaam ruumist on viimastel aastakümnetel plahvatuslikult avardunud – tänu küberruumi tekkele on füüsikareeglid lakanud kehtimast ning arhitektid on asunud tööle, eirates nii gravitatsiooni kui ka esteetilisi kokkuleppeid, rääkimata vajadusest tegutseda mateeria kammitsevas maailmas.

Küsimus inimliigi ja moodsa kultuuri jätkusuutlikkusest on alles viimastel kümnenditel rahvusvahelist kajastust leidnud. Kummati võib väita, et uutes oludes jäävad kestma ennekõike lokaalsed, rohujuuretasandil organiseerunud, majanduslikult eneseküllased ja pärimuskultuurist lähtuvad mikrokogukonnad.

Taavi Rõivase ja Jean-Claude Junckeri sõnutsi peaks TTIP ehk Euroopa Liidu ja USA vabakaubandusleping looma Atlandi-ülese hea uue ilma. Kodanikuühendused räägivad lepinguga seoses demokraatia erosioonist ja suurkorporatsioonide huvide eelistamisest. Eestlasi on käimasolev diskussioon seni aga pigem külmaks jätnud.

Nii evolutsioonilistel, ökoloogilistel kui keskkonnahoidu puudutavatel põhjustel ei tuleks keskkonna muutlikkust näha kui ebatavalist eriolukorda, vaid pigem on ebatavaline stabiilne ja ettearvatav keskkond. Käesoleva essee teema on ebakindel keskkond ning selle esitatavad väljakutsed inimestevahelisele kommunikatsioonile.

Veronika Valk kulges mööda tulevikule keskendunud Veneetsia kunstibiennaali ja tegi märkmeid väljapanekutest, milles ruum suutis külastaja endasse tõmmata.

Kuigi maitse üle ei vaielda, võib sellest rääkida. Arhitektuuribüroo FAT looming on postmodernistliku lähenemisega hea maitse piire kompav ehituskunst, mille iga projekt viib arusaama esteetikast uuele tasemele. Eestis puuduv arhitektuurikriitika on viljakas pinnas millegi “maitsetu” ehitamiseks – kas seda soodustada või vaigistada, selles on küsimus.

Telliskivi Loomelinnaku asutaja ja tegevjuht Jaanus Juss ning sisujuht Raimo Matvere räägivad, kuidas nende ettevõtmisest on saanud Eesti suurim loomemajanduslikke ettevõtteid koondav keskus, mille mõjud on nakatanud positiivselt tervet Kalamaja.

Veel 1998. aastal andsid elanikud Supilinna elukeskkonnale negatiivsema hinnangu kui Annelinnale. Nüüdseks on Supilinnast saanud kõrgete kinnisvarahindadega hipster-rajoon, Annelinnas tehakse aga esimesi arglikke samme kogukonnavaimu tekitamise nimel. Tõenäoliselt tabab kivilinnasid lähitulevikus hääbumise asemel omapärane düstoopiline õitseng.