Müürileht

Kuna esmane pettumus, et novembrikuisel ÜRO kliimakohtumisel COP28 ei suudetud fossiilkütuste teemal otsustavust üles näidata, on nüüdseks lahtunud, on ehk paslik meenutada varasemaid keskkonnaläbirääkimisi, mis tundusid sama perspektiivitud, ent said ootamatult õnneliku lõpu.

Ideaalis võiks rohepööre aidata ühiskondlikke ebavõrdsusi siluda, kuid praegu on arvukalt märke sellest, kuidas see neid nii globaalsel kui ka riiklikul tasandil hoopis võimendab.

Ruumiloome võib ühiskondlikke ebavõrdsusi leevendada, kuid ka süvendada. Eestit viimasel veerandsajandil iseloomustanud autokeskne planeerimine on põhjustanud pigem viimast, tõugates liikuvusvaesusesse rohkem inimesi kui praegu poleemikat tekitav automaks.

Fred Jüssi järgi on vaikus üks meie suurimaid loodusressursse, aga usutavasti on vaikuse kogemise võimalus (ja lähedus) lisaks sellele ka privileeg. Suurlinnade ümbruses ei pruugi olla võimalikki leida soppi, kuhu näiteks liiklusmüra ei ulatuks, küll aga võime teritada kõrva Muraka rabas, Viru- ja Pärnumaa metsamassiivides ja nii mõnelgi Eesti saarel.

Linnahalli puudutavates debattides antakse liiga vähe sõna noortele, kes on andnud hoonele selle praeguse iseloomu. Linnahall on Z-generatsiooni jaoks koht, mis resoneerib nende kogemusega. Uus Noblessner või konverentsikeskus võtaks noortelt ära viimase paiga, mis võimaldab neil vaidlustada pealesurutud identiteedinarratiive.

Üle 20 aasta Läti kaasaegse kunsti keskust juhtinud ja majanduskriisis kunstifestivalile Survival Kit aluse pannud Solvita Kresel on öelda nii mõndagi nii Riia arengu, musta raha kui ka isetegevuslike praktikate väärtuse kohta.

Elamisväärse tuleviku tagamisest on puudu vaid poliitiline tahe.

Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.

16.–19. augustil toimus juba kaheksandat korda üle Tartu linnafestival UIT. Tänavu oli teemaks „Linnapausid”, mis keskendus tühermaadele ja tühimikkudele, aladele, kus ei ole mitte midagi, mis on üleminekufaasis või millel puudub otsene eesmärk.

Kui postkoloniaalne vaade näeb nõukogudeaegsetes suurtes aianduskooperatiivides apoliitilisi kartulikasvatajaid, siis kohapeal pilku teritades võib keskkonnakriiside ajastul leida eest väärtusliku tasase vastupanu algeid.

Möödunud nädalal toimunud UIT festivali fookuses olid Tartu linnapausid. Need on üleminekufaasis ja taltsutamata paigad, mil esmapilgul ei tundu funktsiooni olevat, kuid ometigi on neil väärtus sellistena nagu nad on.

Loomaõiguste konverentsil võeti jutuks nii veganlus maskuliinsete normide lõhkujana, loomsete toodete pealesurumine Lääne toiduimperialismi ühe esinemisvormina kui ka haridussüsteemi lahutamatuks osaks oleva spetsiesismi vaidlustamine.