Müürileht

Kui asüülitaotluse põhjuseks on sõja asemel üleujutus, põud või maastikupõleng, võib taotlus rahuldamata jääda, sest iga hädaolukord ei taga seaduse silmis sugugi rahvusvahelist kaitset. Keskkonnapagulased kogevad süsteemset diskrimineerimist paraku nii piiripunktis kui ka kodumaal.

Moodne tarbimisühiskond, mis on keskendunud kõikvõimalike hüvede ja ihade turundamisele, kasutab samal ajal oma eluvajaduste rahuldamiseks tasuta teenuseid, mille olemasolu justkui ei märgatagi. Tegemist on nn ökosüsteemi- ehk keskkonnateenustega.

Mitme loomakaitse liikumisega seotud aktivist soovitab ühiskondliku muutuse saavutamiseks luua koalitsioone, olla dialoogis vastaspoolega ja valida hoolikalt narratiive. Mõistet „vegan” kasutab ta just seetõttu haruharva.

Igasuguses ehitatud ruumis peegeldub paratamatult ka raha. Ühelt poolt on igal betooniühikul või asfalditükil hinnasilt, teisalt on suur ja põhimõtteline vahe, kas avalik ruum sunnib inimesi ruumikasutuse kontekstis raha kulutama või laseb neil niisama olla.

Olgu kõne all sõda, kliimamuutused või terrorism – nali on nende kõigi puhul omal kohal, aidates kergendada meelt, tõsta moraali ning paljastada võimu variserlikkust ja ahnust.

Täna leiab Eesti Rahva Muuseumis ja veebis aset kolmas rahvusvaheline Kultuurikompass. Manchesteri Rahvusvahelise Festivali jätkusuutlikkuse valdkonna juht Feimatta Conteh on ürituse üks panelistidest.

Suvelillede asemel püsikupeenrad, vähem anonüümseid muruplatse, teepeenrad kui biokütuse tooraine – rohepöörde elluviimiseks tuleks meie linnade ja infrastruktuuri haljastus muuta vähem hooldust vajavaks ja botaaniliselt paremini läbi mõelda. Lisaks kvaliteetsemale elukeskkonnale aitaks see suures plaanis nii raha kui ka muid ressursse kokku hoida.

Õismäe (või ka mõne muu -mäe) hoovilapsepõlv on selle kogejatele ja mäletajatele kindlasti ühelt poolt midagi väga isiklikku, aga teisalt ju ka üsna universaalset. Üheksakümnendate lastele on see kindlasti tuttav maastik kogu selle seltskondlikkuse ja üksindusega.

8–15-aastastele noortele pole praegu eakohaseks tegevuseks linnaruumis sobivat kohta. Eestis uudne kolahoovide kontseptsioon pakub noortele võimalust oma tegemistega tagasi õue kolida, seal omapäi ehitada, lammutada, ronida, mängida ja suhelda.

Tallinnas kunagi vohanud putkakaubandust on jäänud veel esindama viimased vaprad mohikaanlased, kuulutades nii ühe ajastu võimalikku lõppu.

Linnakeskkonnas on tühermaad olnud koht, kus inimesed saavad sekkuda maastikku sõltumata sotsiaalmajanduslikust staatusest. Kui gentrifikatsioon jõuab rohealadele, tõrjutakse sealt esimesena välja õhema rahakotiga ühiskonnagrupid koos nendele omaste praktikatega.

Inimkonna sajanditepikkuse tehnoloogilise egotripi tulemusena oleme kujundanud oma ühisruumi nii mitmeid loodusnähtusi eirates kui ka elurikkust hävitades. Teadmised paremini tegemiseks on juba ammu olemas ja täienevad pidevalt, kuid nende juurutamise loidus peaks tegema muret igaühele, kes võtab kliimamuutust tõsiselt.