Müürileht

Mööda Eesti väikelinnu ja -asulaid ringirändav RUA Tänavakunstifestival toimub tänavu viiendat korda. Ürituse üks korraldajatest Salme Kulmar jagab oma mõtteid eelmise nelja aasta silmatorkavaimatest teostest.

Kuigi maalivaid elevante ja pesa kaunistavaid linde võib teatud mööndustega pidada isegi kunstilises mõttes andekateks, on loomade jaoks siiski palju olulisem igapäevaprobleemide lahendamisel avalduv loovus, mis on muutuvas keskkonnas ellujäämiseks hädavajalik.

Õigus mõistlikult korraldatud ja tervislikule elukeskkonnale võiks olla demokraatlikus ühiskonnas sama elementaarne kui õigus usulisi, seksuaalseid või poliitilisi vaateid väljendada ja praktiseerida. See tuleb meil aga kollektiivselt kätte võidelda, kasutades selleks näiteks kihutustööd, puuoksa enda elukohaks registreerimist, kommunaalkunstilisi protestiaktsioone või hambapastaga pasteerimist.

Juba sel reedel võib Tartu Lodjakoja juurest kostuda kummalist sirinat, serenaadi või hoopis soleerivat vabavärssi. Bioloog Veljo Runneli korraldatav Linnujämm üritab loodusele loominguliste impulssidega läheneda.

Kui linnaruumi puudutavaid otsuseid teha ametnike kõhutunde asemel suurandmete põhjal, on võimalik luua selline keskkond, mis arvestab ühtviisi nii jalakäija, rekajuhi kui kastiratturi huvidega.

Kui asüülitaotluse põhjuseks on sõja asemel üleujutus, põud või maastikupõleng, võib taotlus rahuldamata jääda, sest iga hädaolukord ei taga seaduse silmis sugugi rahvusvahelist kaitset. Keskkonnapagulased kogevad süsteemset diskrimineerimist paraku nii piiripunktis kui ka kodumaal.

Moodne tarbimisühiskond, mis on keskendunud kõikvõimalike hüvede ja ihade turundamisele, kasutab samal ajal oma eluvajaduste rahuldamiseks tasuta teenuseid, mille olemasolu justkui ei märgatagi. Tegemist on nn ökosüsteemi- ehk keskkonnateenustega.

Mitme loomakaitse liikumisega seotud aktivist soovitab ühiskondliku muutuse saavutamiseks luua koalitsioone, olla dialoogis vastaspoolega ja valida hoolikalt narratiive. Mõistet „vegan” kasutab ta just seetõttu haruharva.

Igasuguses ehitatud ruumis peegeldub paratamatult ka raha. Ühelt poolt on igal betooniühikul või asfalditükil hinnasilt, teisalt on suur ja põhimõtteline vahe, kas avalik ruum sunnib inimesi ruumikasutuse kontekstis raha kulutama või laseb neil niisama olla.

Olgu kõne all sõda, kliimamuutused või terrorism – nali on nende kõigi puhul omal kohal, aidates kergendada meelt, tõsta moraali ning paljastada võimu variserlikkust ja ahnust.

Täna leiab Eesti Rahva Muuseumis ja veebis aset kolmas rahvusvaheline Kultuurikompass. Manchesteri Rahvusvahelise Festivali jätkusuutlikkuse valdkonna juht Feimatta Conteh on ürituse üks panelistidest.

Suvelillede asemel püsikupeenrad, vähem anonüümseid muruplatse, teepeenrad kui biokütuse tooraine – rohepöörde elluviimiseks tuleks meie linnade ja infrastruktuuri haljastus muuta vähem hooldust vajavaks ja botaaniliselt paremini läbi mõelda. Lisaks kvaliteetsemale elukeskkonnale aitaks see suures plaanis nii raha kui ka muid ressursse kokku hoida.