Müürileht

Aastal 2018 möödub sada aastat Eesti Vabariigi loomisest. Tulemas on Eesti rahva ja riigi senise ajaloo kõige ümmargusem ja suursugusem tähtpäev, mida tähistatakse 2017. aasta aprillist 2020. aasta veebruarini. 2012. aasta detsembris välja kuulutatud EV100 filmikonkursi täna välja kuulutatud võitjad käsitlevad saja aasta jooksul klassikaks saanud tekste ja teemasid 19. sajandi taluelust nõukogude lapseni ning nüüdisaegse ühiskonnani.

Perekonna mõiste saab selles filmis hoopis teise tähenduse – see pole enam sugulusel ja armastusel põhinev rühm, vaid ühiste katsumuste kaudu lähedasteks saanud ja ühendatud inimesed, kes olude sunnil peavad koos võimalikult üksmeelselt ja teineteisega arvestades elama. Ühtäkki portreteeritakse vaatajale nii pagulasperekonna olukord võõras kultuuriruumis kui ka iga indiviidi võitlus koha eest sel tõotatud maal.

Kui Bob Gale esiti oma papsi kooliaegset aastaraamatut lappas ja „Tagasi tulevikku” idee peale tuli, ei teadnud ta veel sugugi, kuhu ta teel on. Kui hiljem filmi pealkirjana „Kosmosemees Pluutolt” asemel „Tagasi tulevikku” läbi suruda õnnestus, ei aimanud ka tema kaasteelised Robert Zemeckis ega Steven Spielberg, et nad töötavad tulevase kultusfilmi kallal.

„Noorus” vaatleb kahe eduka mehe elu lõpusirgeid Šveitsi alpides asuvas sanatooriumis. Helilooja Fredil ning lavastaja Mickil (sobivalt väärikad Michael Caine ja Harvey Keitel) on hingel hulga rohkem, kui tüüne tegevuspaik oletada lubab.

Seekord võtab „Kinotripp” hoopis uue kuju – saame osa parasjagu töös oleva dokumentaalfilmi sünnist, kui filmitegijate, hipide ja maagide kool lillelise bussiga läbi Venemaa kärutab, et jõuda Moskvasse (lille)lastekaitsepäeva tähistama.

Oktoobris on ilmad juba külmad ja õhtud pimedad. Kes end õues karastada ei soovi, saab õhtud veeta hoopis kinosaalis, mida sel kuul pole raske leida. PPAFF, Tõrva Dokfest ja Lennusadam tõmbavad filmilinad seinale nii kinomajas, muuseumis kui bussis.

Lugejale vaatevinkli seadmiseks: „Sügisball” on minu meelest parim eesti film, mis on kunagi tehtud. Tahaks kallistada iga vaatamise järel Unti ja Õunpuud ning kõiki teisi andekaid ja häid inimesi, kes suutsid tähendada kild killu haaval üles Ida-Euroopa ääreriigi elu vaikse traagika ja tragikoomika.

Generaadios alustas filmikunstile pühendatud saade „Kinovärgiga mandariin”. Filmijuttu puhuvad Andrei Liimets, Ralf Sauter, Emilie Toomela ja Maarja Hindoalla. Esimeses saates on vaatluse all filmid Eestist Jaapani ja Mehhikoni: arutletakse Veiko Õunpuu „Roukli”, Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi dokumentaalfilmi „Moest väljas”, Denis Villeneuve'i põneviku „Sicario”, Akira Kurosawa retrospektiivi ning möödunud suve parimate popkornifilmide üle.

Tänavusel suvel ei näinud kinolinal karmimat alkohoolikut kui menukomöödia „Nagu hunnik õnnetust” peategelane Amy, krapsakas kahekümnendates ajakirjanik, kes on teinud kindla otsuse täiel rinnal elu nautida ja mitte raisata aega millelegi nii tüütule kui püsisuhted.

Dokumentaalfilm „One Little Pill” toob rõõmustavaid uudiseid joomisega võitlejatele, sest imeravim selle raske haiguse vastu on leitud. Kuid kas kõik ongi nii ilus ja lihtne, kui paistab?

Alkohol on lahe. Alkohol on seks. Alkohol on rock’n’roll. Alkohol on armastus. Alkohol on enesekindlus. Alkohol on pidu. Ja eestlased pole sugugi ainsad, kes kogu selle lahedusega kimpus on, nagu näitab oma debüütfilmis nooruke britt Arthur Cauty.

Elektriteater kolib homme, 26. septembri õhtul Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli saali, et pakkuda publikule harukordset võimalust vaadata elava muusika saatel Fritz Langi meistriteost „Metropolis”. 1927. aastal loodud tumma ulmefilmi ilmestab kohapeal instrumentaalansambel Phlox.