Müürileht

Colombialasest režissöör Carlos Eduardo Lesmes Lopez on elanud Eestis nüüdseks üheksa aastat ning töötanud siin kümnete filmide ja reklaamide juures. Veebruaris esilinastub tema esimene täispikk dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin”.

Aljona Suržikova uurib dokumentaalfilmis „Ankeet” oma Lasnamäe klassikaaslaste seotust endise kodupaigaga ja nende üldist saatust 20 aastat hiljem.

Selleaastaselt PÖFFilt peaks iga filmihuviline oma saksa filmi leidma: neid on valikus 15, nii Tallinnas kui ka Tartus, ka on Saksamaa festivali üks külalisriike. Neljale neist on pilk peale heidetud, kuid pooled festivalipäevad seisavad alles ees.

PÖFF Shorts pakub igal aastal võimalust teha kiirtutvust kohalike lühifilmide, värske vere ja eelkõige lühiformaadis töötavate napakate ideedega. Müürileht vaatas läbi posu PÖFFil linastuvaid kodumaiseid lühifilme ja langetas otsuse, mida tasuks muuhulgas festivali raames vaadata.

22. oktoobrist on kinolevis Elen Lotmani dokumentaalfilm „Vseviov”, mis, nagu pealkirigi reedab, on portreefilm Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorist, tudengite lemmikõppejõust ja rahva poolt armastatud raadiohäälest.

Cannes’is nii parima stsenaariumi kui ka Queer-Palmioksaga pärjatud filmi „Põleva tütarlapse portree” võib pidada üheks pöördepunktiks uue laine ajastudraamas.

Veiko Õunpuu film „Viimased” viskab vaataja pea ees Põhja-Soomes arenevate sündmuste keerdsõlme, kus on idanemas väikekodanlik kurjus ning kust ei puudu ka narkots, karaoke ja autoga mudas driftimine.

21-aastased režissööridest vennad Romet ja Raul Esko teevad filme nagu kirjut koera: sisse läheb igasugust pudi ja välja tuleb kange kleepuv jurakas.

Nolani kauaoodatud paradoksieepos jõuab tulevikust olevikku paralleelselt kinopubliku žanritroopide rägastikku kadumisega.

Soomeugrilikust aeglusest ja passiivsusest nende produktiivsemas tähenduses, Soome-Ugri Filmifestivali ja muude taoliste ürituste ülesannetest ja tähtsusest ning selle aasta juuli lõpust augusti alguseni Sännas toimunud festivali sündmustest kirjutab Ave Taavet.

Perekond on osa inimeseks olemisest ning selle muutuvat palet ja erinevaid mustreid armastavad kujutada nii filmid kui ka telesarjad. Olgu siis lugudega naiste emantsipatsioonist, äärelinna tumedatest saladustest või linnadžunglis tekkinud sõpruskondadest.

Filmikriitikat kiputakse tänapäeval pidama kaduvaks nähtuseks. Või on see kriitikute enda kurbirooniline sisekaemus, sest tundub, et pole piisavalt lugejaid, raha ega järelkasvu? Müürilehe filmikriitikute konkurss tõestab, et vähemasti huvi on valdkonna vastu suur.