Müürileht

Liikuvat graafikat võib pidada silmatorkavamaks ja tähelepanu nõudvamaks loo või sõnumi esitamise viisiks kui seda on staatiline visuaal või tekst. Kuid kes kasutavad liikuvat graafikat, kelle hääli võimendatakse ning kelle hääled ja lood jäetakse kõrvale?

On tekkinud märkimisväärne arv nn kummitusfilme, mis ei jõua ega jõua vaatajani, kuna viimane istub Netflixis, nendib dokumentalist, monteerija ja produtsent Liis Nimik.

Filmirežissöör Marta Pulk arvab, et kriis on alati ka suur peegel: „Kui tavapärane reaalsus mureneb, on see hea hetk uuesti iseendaga kohtumiseks, ülevaatamiseks, kuidas ma siin maailmas tegutsen ja kas see modus operandi teenib mind.”

Väärtfilmide näitamisele keskendunud ja suvel välikinoga mööda Eestit rändaval Tartu Elektriteatril täitus äsja kümnes tegutsemisaasta, mis andis põhjuse eestvedajatega korra „maha istuda”.

Ootame eestikeelseid arvustusi ükskõik milliste õudusžanri alla kuuluvate filmide kohta alates peentest psühholoogilistest trilleritest ja folk horror’ist kuni tooreste ketassae-splatter’iteni. Arvustada võib nii uusi kui ka vanu lühifilme, animatsioone ja täispikki mängufilme.

„Yo! Kutid. Lil Till on majas!” Sellise hüüatusega algab dokumentaalfilmide sarja „Eesti lood” uus linnuke „Lil Eesti”.

Colombialasest režissöör Carlos Eduardo Lesmes Lopez on elanud Eestis nüüdseks üheksa aastat ning töötanud siin kümnete filmide ja reklaamide juures. Veebruaris esilinastub tema esimene täispikk dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin”.

Aljona Suržikova uurib dokumentaalfilmis „Ankeet” oma Lasnamäe klassikaaslaste seotust endise kodupaigaga ja nende üldist saatust 20 aastat hiljem.

Selleaastaselt PÖFFilt peaks iga filmihuviline oma saksa filmi leidma: neid on valikus 15, nii Tallinnas kui ka Tartus, ka on Saksamaa festivali üks külalisriike. Neljale neist on pilk peale heidetud, kuid pooled festivalipäevad seisavad alles ees.

PÖFF Shorts pakub igal aastal võimalust teha kiirtutvust kohalike lühifilmide, värske vere ja eelkõige lühiformaadis töötavate napakate ideedega. Müürileht vaatas läbi posu PÖFFil linastuvaid kodumaiseid lühifilme ja langetas otsuse, mida tasuks muuhulgas festivali raames vaadata.

22. oktoobrist on kinolevis Elen Lotmani dokumentaalfilm „Vseviov”, mis, nagu pealkirigi reedab, on portreefilm Eesti Kunstiakadeemia emeriitprofessorist, tudengite lemmikõppejõust ja rahva poolt armastatud raadiohäälest.

Cannes’is nii parima stsenaariumi kui ka Queer-Palmioksaga pärjatud filmi „Põleva tütarlapse portree” võib pidada üheks pöördepunktiks uue laine ajastudraamas.