Müürileht

Tartu Muusikanädal, Tallinn Music Weeki 3-aastane noorem vend, laiutas seekord Tartu Uue Teatri ruumides ja Uuel Õuel. Ning kui Julia kohale jõudis, olid laivid juba alanud…

Teist aastat toimunud helge linnafestival UIT haaras suure õhinaga külastajal käest ja jooksis mänguliselt avastama seda Tartut, kuhu keegi naljalt igapäevatoimetusi tehes ei satu. Ümbritseval hoolikalt silma peal hoides võis neljal päeval punaseid plakateid ja neil ilutsevaid siredaid musti sääri jälitades leida nii mõndagi põnevat ja silmailu pakkuvat.

Kuigi Satta komistas seekord korraldusliku poole pealt kohati päris kõvasti kivide ja kändude otsa ning on saanud ja saab ilmselt veelgi mitmetelt fännidelt (ja mõnelt esinejalt) väga kurjasti pragada, läksin mina, mu sõbrad ja silmnähtavalt väga suur osa külalistest koju siiski naeratava näo ja õnneliku südamega.

Muusikafestivalist Kukemuru Ambient on raske eeskujulikku reportaaži kirjutada, kuna see kogemus süüvis pigem kuhugi mitteverbaalsesse tajusfääri. Kukemuru kodusel metsalagendikul sulasid loodus ja elektrooniline ambient sümbiootiliseks tervikuks. Muusika voogas, sõbralikud inimesed vaatasid lõkkesse, puud kahisesid pea kohal ja jõgi voolas mööda sängi.

Festivalide ülesehitus järgib alateadlikult paradiisi müüte. Ideaalis on ühendatud loodus ja inimene, keegi ei pea muret tundma ja valitseb nauding. Korralik festival pakub muidugi ka naudingust puhkamise võimalust. Tänapäeva ühiskonnas on kollektiivse naudingu kvintessentsiks ühine muusikakuulamine, mõõdukas alkoholi tarbimine ja piiride ületus – tutvuste loomine ning iseloomu proovilepanek.

Selleaastase Viljandi folgi peateemaks olnud „Mängu” võis leida nii pillimuusikas, esinejate olekus kui ka niisama mööda linna ringi jalutades. Kui enamasti toimub suurem möll lavadel ning erilised fännid jõuavad ka õpitubadesse, siis sel korral võis isegi puude vahel muru peal mängulisi tegevusi leida ning tunda end seeläbi osana festivalist.

Kas Positivus või Negativus, polegi tegelikult oluline – igal juhul annab muusika nautimine kollektiivselt kõige võimsama elamuse. Positivuse puhul võib heaga ja tõega kritiseerida selle üha enam peavoolufestivaliks kujunemist, aga kokkuvõttes loeb see, et muusikat jagub kõigile.

„Meie naabrid saavad kuulma väga head muusikat ja meid ei huvita, kas see neile meeldib või mitte,” kõlas sel nädalavahetusel aset leidnud Kultuuritolmu korraldajate mantra. Kuid nagu õigele linnafestivalile kohane, on Kultuuritolm rikastanud aasta-aastalt külastajate meeli lisaks pungist hiphopini varieeruvale muusikale ka põhjaliku kunsti- ja kinoprogrammiga. Midagi jagub seal pea igale subkultuurile.

Kahel päeval Vana-Vigalas toimunud raskemuusikafestival Hard Rock Laager kandis tänavu kuratlikku järjekorranumbrit 13.

Schilling tuli Laulupidu trotsides jälle oma iga-aastases maheduses ja rabas juba kaheksandat korda juuli alguses hea hulga inimesi murule maha.

13. juuni hilistel õhtutundidel sai Tartu vanalinnasüdame ajaloolises keskkonnas näha noort moe- ja aksessuaaridisaini Antoniuse moeetendusel alapealkirjaga „Mood on õues”.

Mai keskpaigas kogunesid tõelised melomaanid taaskord Sõprusesse, et tunnistada ameerika indie-muusika legendi ja kodussalvestajate esiisa R. Stevie Moore’i ülesastumist. Siinkohal avaldame väikse meenutuse vanameistri veel nädalaid hiljem külmavärinaid tekitavast loomepuhangust.