Müürileht

Novembri algusest alustab noorte kirjandusajakirja Värske Rõhk peatoimetajana väljaande senine kriitikatoimetaja Hanna Linda Korp. Kutsusime uue peatoimetaja sel puhul n-ö kohvile, et veidike arutada Rõhu ja noore kirjanduse tuleviku üle.

Elsbeth Hanna Aarsalu kirjutab luulet ja nüüdismuusikat, aga ka maali ühendavast etendusest „no.1.1” Apaaraditehase Armastuse saalis, kus mälestati muu hulgas Eesti metsa.

Hammastest, valsist ja miiniväljast luuletab Kaarel Mihk.

Ega elul pole kunagi mingit mõtet olnud, aga nüüd kadus see olematu mõte justkui veel pisemaks. Kuidas olematu asi saab väheneda, seda ma ei tea. Aga saab küll.

Külluse ja kasinuse, niisamuti kui askeesi ja hedonismi vahel paistab pealtnäha laiutavat vastuolu. Ometi võib see lähemal vaatlusel osutuda illusoorseks, lausa väljamõeldiseks – seda nii igapäevapraktikates, n-ö filosoofiliselt kui ka näiteks keelest ja kirjandusest rääkides. Mis üldsegi on või peaks olema tänapäevane askees?

Piret Põldver luuletab sellest, kuidas ta on koolitatud mõtlevaks masinaks.

Mis teos toob sel suvel välja just sinu sisemise sära? Kas võtta riiulilt luule, proosa, tõlkekirjandus või eelistada hoopis populaarteadust? Filosoofiat? Nende küsimustega peab rinda pistma iga tähemärgi esindaja. Tänu jumalale on meie usaldusväärsetel astroloogidel konkreetsed ja ammendavad vastused!

Juunikuu luule autor on animatsioonitudeng Kadi Sink.

Elva erakpoeedi Marko Kompuse kolmeteistkümnenda ilmunud teose võiks alapealkirjastada kui „sõnad, mis Kompusele sümpatiseerivad”, sest läbivad kordused teevad kiiresti selgeks, mis teemad, sõnad ja isegi häälikud praegusel ajahetkel (või aegade algusest peale) kirjanikule mõnu pakuvad.

Karantiinist ja sotsiaalsest isolatsioonist luuletab Mart Kangur.

Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.

Lugu sellest, kuidas Herman Melville’i praeguseks 170 aasta vanune jutustus keeldumisest muutus kultuuriliselt igiaktuaalseks.