Müürileht

„(Mitte just) armastuslugu” on justkui keskmisele ja vanemale koolieale mõeldud raamat, aga kas noortele meeldivad noorteraamatud?

Tartu ning selle tänavad, nurgatagused ja inimesed pani Müürilehe veebruarinumbris luulevormi Piret Bristol.

Neil paljudel, kellele Tartu lähedane ja oma on (olnud), võib vahel ununeda, et on neidki, kelle jaoks ta on hoopis kauge ja võõras, defineeritav ehk vaid punaste pükste ja pidutsemiste kaudu.

Urmo Metsa „Võimalikud majad" on korraga kirjandusteos ja arhitektuurne ese, mille puhul võib arvustada nii kirjeldustasandite ja stiilide vaheldumist kui ka nende lehekülgede enda materiaalseid omadusi.

Marja Unt arutleb, kas saja autori tekstid Värske Rõhu esimeses antoloogias toimivad üksnes eraldiseisvalt või tajub lugeja ka koguteost omaette tervikuna.

Kiirkohtingul vestleme Tartu värske linnakirjaniku Mika Keräsega. Mika on laste- ja noortekirjanik, „Supilinna salaseltsi” teksti autor ning Tartu Santose fänn, kes tuli Tartusse õppima juba 93. aastal ja jäigi siia.

Miks räägitakse just Tartuga seoses erilisest vaimust, miks asub enamik vanu ülikoolilinnu jõgede kaldal ja kes on Emajõe muusad?

Täna õhtul kell 17:30 algab Tartu Linnakodaniku muuseumis luuleõhtu „Igapidi üks õnn ja rõõm", kus oma loomingut loeb Jüri Kolk.

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Salmo Salari artikkel Tartu ostukeskustest ilmus esmakordselt #3 Müürilehes mais 2008.

Antianekdoot on lühike, aga mitte vaimukas, samas küll üllatava lõpuga morbiidne lugu. Vt ka transgressiivne kirjandus.

Müürilehe aeglusenumbris seab sõnu stroofidesse kirjanik, kes on teiste seas tõlkinud ka Derridad ning Deleuze’i ja Guattarit.

Jüri Kolgi novellides leidub nii seda, mille peale vaimustuda, kui ka seda, mille peale tahaks appi karjuda ja raamatu aknast välja heita.