Müürileht

Mait Vaigu kogust „Meeleparanduseta” proosatekste lugedes hämmastud ikka ja jälle, kui võimas võib olla hea kirjandus – peast lendavad tahtmatult kohe läbi sellised suurkujud nagu Mann, Dostojevski, Bunin, Kafka ja muidugi ka kaunis ületamatu laulusõnade kirjutaja Mait Vaik ise.

Mait Vaik avaldas sel aastal oma neljanda raamatu, jutukogu „Meeleparanduseta”, milleni me lõpuks intervjuulõngaga muidugi ka jõuame, aga peaasjalikult räägime kõigest muust: muusikast, kriitikast, droogidest, Jumalast… Ja muidugi igavusest.

Paljud meist on üles kasvanud Mait Vaigu laulusõnadega, teismelistena Metro Luminali ja Vennaskonda kuulates näiteks. Septembrinumbris saame vastused küsimustele, mis suhe Vaigul õigupoolest kristluse või religiooniga on, kuidas ta eelnimetatud legendaarsetesse muusikakollektiividesse sattus, kui palju lugusid on ta kirjutanud joobes peaga (vähe, kui üldse) ja kuidas võib igavus olla produktiivne.

Täna, 5. septembril kella viiest õhtul kella kolmeni öösel loetakse Draama avaõhtul Aparaaditehases Tartu Erinevate Tubade Klubis ette Jim Ashilevi värsket raamatut „Armastuskirju teatrile”.

Feministeerium avab loovkirjutamise õpitoad, kus tehakse praktilisi loovus- ja kirjutamisülesandeid ning luuakse teksti, mida hiljem edasi arendada. Ülesanded aitavad jõuda südamelähedaste teemadeni ja läbida kirjutamistakistusi, et julgustada kirjutajaid ühiskondlikust arutelust osa võtma.

Oma esimesel eluaastal vanemate hõlma all Keeniast Suurbritanniasse rännanud Warsan Shire’i keel lõikab kui žilett kõige õrnematesse kohtadesse. Noor autor jutustab teekondadest ja traumast nii naisena Aafrikas kui immigrandina Euroopas. Taasavaldame tema eesti keelde tõlgitud luuletused.

Kirjanik Mihkel Mutt ja kulturoloog Tõnis Kahu arutlevad Jan Kausi modereerimisel Ööülikoolis Orwelli, Huxley ja McLuhani näidetel kirjanduslike düstoopiate ja nende ühiskondliku olemuse üle.

Müürilehe juuninumbris seab värsse ritta Aapo Ilves.

Ilmar Taska „Pobeda 1946” on kirjutatud samanimelise novelli järgi, mis võitis paar aastat tagasi ajakirja Looming novelliauhinna. Romaanina jätkab „Pobeda” sealt, kus novell pooleli jäi, mängides aja haavu ja traumasid välja erinevates ühiskonnakihtides lihtrahvast eliidini, keskendudes ennekõike küsimusele, kuidas pääseda KGB kombitsatest.

Esimene küsimus, mis mulle Anti Saare „Juturaamatut” käes hoides pähe tuli, oli, et kas tegemist on nüüd täiskasvanute või lasteraamatuga. Ega see iseenesest ju kuigi oluline olegi, aga no näiteks raamatupoes või raamatukogus tuleb raamatule selle järgi osakond ja riiul leida ning neist omakorda hiljem raamat. Sest paigutusest sõltub ometi see, kes raamatut poes uudistades üldse näeb, kui see avariiulilt liiga kiiresti kaob.

Puhkuste hooaeg on algamas ja mis sobiks paremini suviseks kultuurseks meelelahutuseks kui lugemine, aristokraatide meelistegevus, mugavus ja vabadus. LOE SIIT, mida on planeetide seis näinud ette suviseks lugemisvaraks just sinu tähemärgile! VAATA KA, mis raamatut kinkida või soovitada töökaaslasele, pojale, vanaemale või naabrile.

Kirjastuse Petrone Print juba pea kümme aastat välja antud reisikirjadest koosnev „Minu” sari näitab meie kaasmaalasi nende jaoks uutes kultuurilistes oludes, ehk isegi uutel kodumaadel, andes seejuures aga uut aimu ka meie ühiskonna ja kultuuri kohta. Kui mitmekülgne see pilt aga on, mis sarja põhjal meie väljarändest moodustub?