Müürileht

Tänavu möödub 150 aastat Juhan Liivi sünnist. Sestap teeme sissevaate eesti kirjanduse ühe mütologiseerituma autori loomingusse ja traagilisse elukäiku, tutvume tema perifeersete maastikega ning võtame liivilikkuse kui nähtuse põhjalikult vaatluse alla.

Sel reedel, 9. mail esitleb Tallinnas kutuuriklubis Kelm eksperimentaalkirjandust avaldav ;paranoia nelja uut teost. Esitlusele tulevad Läti autori Jelena Glazova „Plasma”, Kolumbia juurtega Exotikdoti „Hüpofüüsi Galaktika”, Kiwa ja Mihkel Kleisi „Lennuki kõrval toas” ning Eesti autori Celer Tambre koostatud teatmeteose „Kõigi olemasolevate bändide nimekiri” 1. osa. Samade raamatute esitlus toimub järgmisel päeval ka Tartus kirjandusfestivali Prima Vista raames.

Kirjandusfestivali Prima Vista projektis „Lugemise vabadus” osales 135 inimest, kellest 91 olid naissoost ja 44 meessoost. Järgnevas loos on kujutatud üht keskmist Eesti peret, kelle lugemisharjumused võtavad kokku „Lugemise vabadusele” laekunud tekstide sisu.

Carolina Pihelgase võluv ja verivärske luulekogu „Kiri kodust” ei kutsu mitte ainult lugema ning mõtlema, vaid kaevub suisa kuhugi väga sügavale kõhuõõnde.

Juri Lotmani monograafia „Непредсказуемые механизмы культуры” tõlge inglise keelde nomineeriti Ameerika Slaavi ja Ida-Euroopa Keelte Õpetajate Ühingu (American Association of Teachers of Slavic and East European Languages) 2013. aasta parima tõlkeraamatu auhinnale.

Mahukas teos „Subkultuurid. Elustiilide uurimused” on sotsioloogilisele käsitlusele toetuv kollektiivmonograafia, mis püüab määratleda Eesti kaasaegset subkultuurilist .

Kuni 4. maini ootab Prima Vista kõiki ilukirjandust viljelevaid autoreid enda tekste teistele kirjandushuvilistele tutvustama. Selleks paikneb Tartu Ülikooli raamatukogu ees alates 15. aprillist kapike, kuhu on kõigil pealehakkajatel võimalik oma loomingut poetada.

Ainsa ingliskeelse eesti kirjandust tutvustava ajakirja Estonian Literary Magazine’i 38. number valmis Londoni raamatumessiks.

Emmi Itäranta esikromaan „Vesi mäletab” („Teemestarin kirja”, 2012) viib lugeja kliimasoojenemise järgsesse tulevikumaailma, kus valitseb puhta vee defitsiit ning igapäevaelu möödub sõjaväe range kontrolli all.

Soome juurtega kirjaniku Emmi Itäranta esikromaan „Vesi mäletab” kujutab fiktsionaalset tulevikumaailma, kus suurim defitsiit on puhas vesi. Autor vestleb oma kirjanikutee algusest ning sellest, kuidas sündis idee romaani loomiseks.

Riigis oli kõigepealt nii: suuremate linnade rahvaarv vähehaaval kasvas, väikelinnades ja maakohtades jäi inimesi vähemaks. Põllumajandus aga edenes sellest hoolimata, sest asjad käisid nüüd hoopis teisiti kui varasemate sajandite, isegi aastatuhandete vältel. Ka maaga seotud sõnad olid teised. Maal kasutati nüüd linnade sõnu, millest maarahvas enam aru ei saanud. Näiteks sõna „talu” asemel öeldi „farm”.

Lugeja olgu järgnevast kohe hoiatatud ja intrigeeritud. Sinihõbedane, gooti stiili meenutava kirjaga ehitud kaantega raamat „Sinine kaardivägi” on tugevalt kodeeritud, kuid võimalik, et ka šifreeritud jutustus. Salapärane mäng algabki tegelikult juba teose kaanel, kus autorina on toodud keegi tuttav, aga lätistatud nimekujuga Pāvs Matsins. Nagu selgub, toimub ka teose tegevus Läti pealinnas Riias.