Müürileht

Vestleme värske debütandiga kirjanduse köögipoolest, vahust, õhust ja õrnusest, muidugi armastusest, aga ka konservatismist ja fundamentalismist, traditsioonide kaitsmisest, moraalselt õigustamatutest privileegidest ja viimaks sellest, mis on ja mis ei ole päris raamat.

Jalutame koos Martin Alguse luulega mööda Pariisi.

Mirjam Parve debüütluulekogu „Varjukeha” käsitleb, nagu pealkirigi osutab, kehas ja kehana olemist, valgustades inimkogemuse hämaralasid sõnatundliku huumoriga.

Paistab, et pikk ja kole koroonaaeg andis meile vähemalt ühe hea asja: Eesti Kirjanike Liidu noortesektsiooni. Aga toetavat kogukonda võivad igas vanuses kirjutajad ja loojad otsida ju ka muul ajal. Palusime EKLi noortesektsiooni praegusel juhil kirjutada mõne sõna kollektiivi tähtsusest.

Riste Sofie Kääri luules keerlevad sõprusest mällu sööbinud pildid.

Kas on võimalik ise mõista, et ollakse suur paks šovinist? Kas eri sugudele kehtivad erinevad vooruslikkuse pügalad? Miks peab olema vaga ja vooruslik?

Tõnis Vilu otsib erateede rägastiku vahelt rannajoont.

Janika Läänemetsa juulikuu tekstid jutustavad rekordkuumadest suvedest, ohvritulest ja vihma mälust.

Kauaoodatud suvi on taas meie õuele sõudnud, võib-olla esmapilgul isegi suurema n-ö pauguga, kui loota/karta võis, seega on päevakorrale kerkinud taas kolm igipõlist suvemuret: 1) palav!, 2) sääsed! ja 3) mida ometi järgmiseks lugeda!?

70. ja 80. aastail sündinute põlvkonna nostalgia on kahtlemata teistsugune, kui oli nende vanematel (kuigi, millest see tuleb?), aga erinevusi leidub ka põlvkonna sees. Vaatleme küsimust Tõnis Saadoja urbanistlike nostalgiamaalide vs. Lilli Luugi novellide ruraalse düstoopiarägu näitel.

Murdumiskohtade poeetikast jutlustab Hanneleele Kaldmaa.

Anti Saare „Sõnaraamat” näib enim pakkuvat filoloogidele, semiootikutele jm sõnainimestele, kes niikuinii sõnade „järamisega” tegelevad.