Müürileht

70. ja 80. aastail sündinute põlvkonna nostalgia on kahtlemata teistsugune, kui oli nende vanematel (kuigi, millest see tuleb?), aga erinevusi leidub ka põlvkonna sees. Vaatleme küsimust Tõnis Saadoja urbanistlike nostalgiamaalide vs. Lilli Luugi novellide ruraalse düstoopiarägu näitel.

Murdumiskohtade poeetikast jutlustab Hanneleele Kaldmaa.

Anti Saare „Sõnaraamat” näib enim pakkuvat filoloogidele, semiootikutele jm sõnainimestele, kes niikuinii sõnade „järamisega” tegelevad.

Täna õhtul leiab Baltic Pride’i raames Heldekeses aset luuleslämm. Ürituse peaesineja on Birminghami luulelaureaat, vikerkaarevärvidesse, kelti dnb’sse ja poeetilisse beatbox’i mässitud briti slämmiluuletaja Jasmine Gardosi.

Sõda ei kao, vaid muutub ühest olekust teise.

Luule väljendab kunstiliste taotluste kõrval alati tajutavat isiklikku tõde. Selle tõe sünni taga seisab hulk teisi autoreid, aga ka kogemusi, ja seletamatu lääts, mis jätab mõned sõnad tallele ja teistel laseb kustuda. Vajadus sügavalt ja hirmuta kogetud tõdede järele kannustaski koostama loomingulist sugupuud.

Kehalised vaevused, lihastesse jäänud traumamälestused ja ebakindlused, mida meie füüsiline vorm tekitab, võiksid kõik tekstilisest tähelepanust võita. Kirjanik ja kirjandusterapeut tutvustab keha ja tekstiloome sidemeid ning pakub välja harjutusi esimeste sammude tegemiseks.

Seekordne proosapala viib lugeja Bolti taksosse, mille tumedanahalise sohvri ning põletushaavadega kaasreisija vahel hakkab hargnema pingestatud luuleanalüüs.

Etüüdikogumiku „Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest” koostajad on lisanud eesti kirjanduslukku siit kaua puudu olnud peatüki.

Üldisest ühiskondlikust lahtiühendatusest, kirjanduse vähenevast mõjust ja nähtavusest, loomeinimeste elutingimustest, Eesti venekeelse kirjanduse olukorrast, kaotatud põlvkonnast ja selle kõige kohal kummitavast klaaslaest.

Iga Ameerikasse väljarännanu taasloob Kolumbuse müüti – vaid harva leitakse eest see maa, mida otsima on asutud. Kaht sellist eksirännakut kirjeldabki eestivene kirjanik Ilja Prozorov oma Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud lugudes „D train” ja „Roheline piinapink”.

Nii nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid – kui vaja, siis kriitiliselt –, on ka autoreil õigus arvustustele reageerida. See käib asja juurde, solvumisest ja konfliktidest sellel põllul lõplikult ei pääse. Mis aga juhtub siis, kui naiskriitik arvustab kriitiliselt naiskirjaniku teksti!?