Müürileht

Kuna täiuslikkusest pole mõtet rääkida, ilma et ta oleks täielik, saakski justkui lause olla täiuslik vaid siis, kui ta on ühtaegu nii korrelatiivne, õpetlik kui ka ilus. Jah, esmalt hakkame mõtlema kirjapandud lausetele, aga meenutagem näiteks sotsiaalmeedia vaidluste kirjapandud lauseid… Võib-olla leiab ülima võimaliku täiuse hoopis väljaöeldud lausest?

Kui „Kassett ‘90” tüdrukud tooretel 90ndatel nümfidena halastamatu kriitikamaailma ette astusid, said nad muidugi mõistmist ja kiitust, kuid ka vastu päid ja jalgu. Uuel aastatuhandel ootas ees patroniseeriva kriitika aeg, paralleelselt kasvas „luuletaja pea” kiuste kriitikuks ka nii mõnigi poetess.

Maikuus Prima Vista kirjandusfestivali väisava 1967. aastal Ida-Saksamaal sündinud kirjaniku Jenny Erpenbecki teostest on seni eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: lühiproosat koondav „Vana laps ja teisi jutte” (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili) ning ajaloolis-ulmeline romaan „Viimsepäeva õhtu” (Gallus, 2021, tlk Terje Loogus). Erpenbeck on tegelenud oma loomingus eelkõige just 20. sajandi ajalooga, mille jäljed, nagu selgub järgnevast, huvitavad teda kõige enam ka Eesti puhul.

Piret Põldveri read kõnelevad asise elu sisse mattunud vabadusihast.

Hoiatus! Seda teksti ei kirjutanud inimene, vaid robot. Kuna siinkohal on selle äratrükkimise mõte esmajoones nimelt selles, et näidata, kuidas ja millist proosakirjandust ChatGPT teha „oskab”, on seesinane tekst erandkorras ka täiesti (keele)toimetamata.

Fragmendid eksoskelettide ehitamisest ja betoonkoridorides ekslemisest, assehole’susest ja patriarhaarsest tunnustusest, ulmekirjandusest, Vahingust ja oma laulu leidmisest.

Mõnikord ei olegi kõige õõvastavamad otsesed kirjeldused inimsöömisest endast, vaid koll võib olla palju hirmuäratavam siis, kui ta kusagil vihjamisi luurab.

Pihelgas otsib ridade kaudu vastuseid kahele vägivalda puutuvale küsimusele.

Veebruarinumbris paneb Jüri Kolk luuleridadesse jumaldamise fenomeni.

Maia Tammjärv kirjutab Müürilehe sünnipäevafestivalil esineva Andri Snær Magnasoni raamatust „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”.

Veebruaris Müürilehe kutsel Eestit väisav islandi kirjanik ja keskkonnaaktivist Andri Snær Magnason avab veidi oma raamatu „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust” tagamaid, kuid juttu tuleb ka raskustest ja tõrgetest ning läbipõlemisest, mis on küllap igale looduse ja keskkonna pärast sügavalt muret tundvale inimesele tuttavad.

Jaanuarikuistes tekstides nendib Mart Kangur tundeid ja tõdesid, mis vast kunagi ei muutu.