Müürileht

Maia Tammjärv kirjutab Müürilehe sünnipäevafestivalil esineva Andri Snær Magnasoni raamatust „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust”.

Veebruaris Müürilehe kutsel Eestit väisav islandi kirjanik ja keskkonnaaktivist Andri Snær Magnason avab veidi oma raamatu „Ajast ja veest. Jutustus tulevikust” tagamaid, kuid juttu tuleb ka raskustest ja tõrgetest ning läbipõlemisest, mis on küllap igale looduse ja keskkonna pärast sügavalt muret tundvale inimesele tuttavad.

Jaanuarikuistes tekstides nendib Mart Kangur tundeid ja tõdesid, mis vast kunagi ei muutu.

Kui teisena elamise möödapääsmatus muudab elamise tähenduse libisevaks ja selline libisemine tekitab püsiva rahutuse, siis miks mitte muuta rahutus meetodiks, küsib Jan Kaus Pessoa „Rahutuse raamatut" lugedes.

Lõhmus otsib detsembrikuu luuleridades vastuseid küsimustele lagunemisest, korrast ja vaikusest.

Piret Põldveri alkoholi ja sellest loobumist kõnetav raamat „Hoog” koosneb ühest novellist ja kaheksast intervjuust. Uurisime autorilt veidi teose ning teema tagamaade ja tehtud järelduste kohta.

Piret Põldveri raamat teatab meile, et meil kõigil on alkohooliku nupp. Valik, kas vajutada, on meie. Või vajutab meie eest keegi teine?

François Schuiteni ja Benoît Peetersi „Brüsel” on suurejooneline ja läbi mõeldud retrofuturistlik kunstiteos, mis avab linnaplaneerimise seoseid inimeste heaoluga ning ähmastab utoopia ja düstoopia piirjooni.

Joonas Veelmaa tekst tunnistab ausalt üles, et kiirustamisest hoolimata olulisele lähemale ei jõuta.

Ma pidin ära sõitma, et kirjutada sellest – kuumusest maha langenud lehtede sahinast, selle sahinaga nad meelitasid ligi sügise, milleni oli veel tükk maad minna.

Inga Gaile näitab sõrmega alatult piiri taga oleva järgmisele piirile.

Kuivõrd saame me endale kahetsust lubada? Krugovaya tekst Aare Pilve tõlkes küsib ebamugavust tekitavaid küsimusi kinnisideeks muutunud enesehoole diktatuuri kohta.