Müürileht

Aprillinumbri luuletustes sõnastatakse killustunud tõed ja ajastuülene karje.

Ebatavalisel ja võrgutaval moel põimuvad „Lenini valsi” lehekülgedel vägivald ja poeesia, robustne tänavakeel ning mustlasromansside lääge romantika.

Igas raamatupoes müüakse teatavasti (muu hulgas) ka raamatuid, aga nendeni jõudmiseks tuleb tihti liiga palju energiat kulutada. Õnneks leiduvad mõned sellisedki kauplused, kus esil ongi raamatud ja kõik muu – kui seda üldse on – on kõrvaline.

„Stuudios” on Müürilehe värske rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas Tartu linnakirjaniku Paavo Matsini kabinetis.

Transgressiivne kirjandus on nähtus, millest enamik eestimaalasi on seoses Kenderi kohtuprotsessiga vähemasti kuulnud, ometi on sellekohaseid näiteid ja võimalusi hoopis rohkem. Millega on ja millega ei ole siinkohal tegu, miks me üldse piire kompavat kirjandust loeme ning missugune on transgressiivne kunstnikutüüp?

Lauri Pilteri roheline taskuraamat sobitub metsajaki taskusse, kõnetab endaga sarnast uitlejat ning haagib end siis südame ligi nagu kiuline taimeseeme varruka külge.

Märtsi luulerubriik liigub mööda põlenguid, ajajooksu ja oma surelikkuse tunnetamist.

Veebruarikuu luulerubriigis figureerivad keskkonnateadlikud peaparandajad ja purunenud šampusepudel.

Raamatuid ei pea tegelikult tingimata paberilt lugema, teinekord võib neid hoopis kuulata. Kust aga leida parimat lektüüri, kuidas mitte kaotada tähelepanu ning mil viisil (ja miks) harjutada end kuulama olmetoimingute kõrvale lisaks ajaviitekirjandusele ka klassikat?

Tõnu Õnnepalu talvepäevikus on paiguti kibedust piisavalt, kuid raamatust tervikuna siiski kibedat muljet ei jää.

Äsja ilmunud koomiksiraamatul „suur süü veeretamine kriitilisel ajal” didaktilised ambitsioonid puuduvad, kuid individuaalsed karakterid saavad avatud.

Jaanuaris tasub lugeda luulet, mis räägib juulist.