Müürileht

Märtsi luulerubriik liigub mööda põlenguid, ajajooksu ja oma surelikkuse tunnetamist.

Veebruarikuu luulerubriigis figureerivad keskkonnateadlikud peaparandajad ja purunenud šampusepudel.

Raamatuid ei pea tegelikult tingimata paberilt lugema, teinekord võib neid hoopis kuulata. Kust aga leida parimat lektüüri, kuidas mitte kaotada tähelepanu ning mil viisil (ja miks) harjutada end kuulama olmetoimingute kõrvale lisaks ajaviitekirjandusele ka klassikat?

Tõnu Õnnepalu talvepäevikus on paiguti kibedust piisavalt, kuid raamatust tervikuna siiski kibedat muljet ei jää.

Äsja ilmunud koomiksiraamatul „suur süü veeretamine kriitilisel ajal” didaktilised ambitsioonid puuduvad, kuid individuaalsed karakterid saavad avatud.

Jaanuaris tasub lugeda luulet, mis räägib juulist.

Oliver Tomingas võtab kokku 2021. aasta hoovused (pop)muusikas ja ühiskonnaelus.

Uusaastaõhtu telestuudios. Otsesaade, kuhu piltilus saatekülaline kohale ei ilmu. Just sellisest olukorrast hakkab hargnema Katrin Pautsi jutustuse veider sündmustejada.

Urmas Vadi värskest novellikogust leiab nii sitanalju, Instagrami kriitikat kui ka hulgim Urmase-nimelisi minajutustajaid.

Grete Kaio luuletab tahtmistest ja igatsustest, mis alalõpmata üksteisega vastuollu lähevad.

Kuigi Eesti kontekstis on tavaks käsitleda integratsiooni pigem sotsiaalpoliitilise nähtusena, mis on seotud eelkõige rahvusliku (kõige sagedamini vene-eesti-suunalise) lõimumisega, avab Anna Kaare luulekogu „InteГрация” teemat palju laiemalt.

Oma Müürilehe luuledebüüdi teeb ehtekunstnik Darja Popolitova.