Müürileht

leidsin hiljuti vihiku, kuhu olin kaheksa-aastaselt kirjutanud: „ma mõtlen tihti… rikkusest, surmast ja jäätisest.” praeguseks pole eriti midagi muutunud. tänu oma ettevõtjatest vanematele on mul olnud juba noorest east saati võimalik lüüa kaasa mitmes pereäris. läbi aastate on kõik tööotsad viinud mind ikka ja jälle surnuaeda.

Tartu 2024. Mõnel pakatab rind seda sõnapaari nähes tänutundest, mõnd ajab see allergilise reaktsioonina köhima. Uurisime kultuuripealinna aasta lõpusirgel kultuurikorraldajatelt, loovisikutelt, ürituste väisajatelt ja Tartu 2024 tiimilt, mis see kultuuripealinn õieti on? Mis muljetega on läbi aasta mindud, kuidas on lood jõuvarudega ja kas jäädakse vee peale ka tuleval aastal?

Novembrinumbri luule pärineb ukraina poeedi, kunstniku ja filmitegija Olha Povoroznõki sulest.

Elame küllaltki veidral ajal. Tsiteerides David Lynchi: „...kui armastad absurditeatrit, on elamiseks imeline aeg.“

Kalmistutel jalutades võib tajuda aegadeülest kollektiivsust – kohtumist tuttavate nimedega, kes on su hinge märgi maha jätnud või sinust indiviidi vorminud.

Mart Kangro tähistab 8.novembril oma 50 aasta juubelit. Seetõttu istusime keset „Keskealise tantsuajaloo” proove korra maha, et rääkida pisut raamatust, lähiminevikust ja tema kiindumusest mälu vastu.

Mudlumi kriitikakogumik on tõhus raamat neile, kes on kirjaniku käekirjaga juba tema proosateostest tuttavad, või miks mitte hoopis sisseviskaja autori ilukirjandusliku loomingu juurde.

Istume Von Krahli teatri uue trupiga sauna eesruumis ja arutame pühapäevamaa igatsuse, mullistumise, infantiilsuse, infomere ja loomingulise vabaduse üle. Tere!

Grönholmi ja Kaselaane staatiline dialoog tõmbab vaataja kõhedusse.

„Armastus, valed, veri” hoiab vaataja tähelepanu ning hingetõmbepause ei paku.

Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna „Peenras” on „mina”: esil on minu kogemus, mind ümbritsev, minu kohtumised, minu kaemused, minu lapsepõlv.

Hakkavad veskit ehitama, taevas kukub alla, vesi neelab maa.