Müürileht

Balti tantsufestival võtab vaatluse alla kolme riigi tantsu- ja etenduskunstnikud, uurides, kuivõrd nende vahel üldse erisusi on. Festivali – ja Balti tantsuteatri identiteedi – võtab omakorda vaatluse alla seni pigem tantsukauge olnud teatriteadlane. 

Mida mõtlevad magistrandid, kes on teinud peaaegu läbi kaheaastase etenduskunstide kadalipu? Kui muljutult, hoitult või ümberpööratult nad end õppeteekonna lõpusirgel tunnevad?

Igal aastal toimub Sõltumatu Tantsu Laval üritussari Premiere, mis toetab tantsukunstnike lavastajadebüüte. Oma esimese soolosammu astuvad seekord Elle Viies ja Marta Jamsja. 

Berliinis toimunud muusika- ja visuaalkunsti festivali CTM keskmes oli seekord mõte, kuidas muuta talumatu olukord edasiviivaks jõuks.

Leon Höllhumeri näitus „Vojaaž” EKA Galeriis kuni 12. veebruarini.

On üks saal, mis elab samaaegselt veebis ja maa peal, täpsemini aadressil Kopli 27. See on transdistsiplinaarne etenduskunstiasutus elektron.art. Raskesti kategoriseeritav, kunstiliselt mitmekesine ja värske, kahtlemata.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord külastasime lavastaja ja etenduskunstniku Johhan Rosenbergi ajutist stuudiot Veneetsias.

16. detsembril esietendub Kanuti Gildi SAALis Alain de Bottoni samanimelisest teosest tõukunud lavastus „Mure staatuse pärast”. Oma loomingulisest teekonnast ja lavastuse saamisloost räägib kaasautor ja dramaturg Maria Lee Liivak.

Selle nädala lõpus, täpsemini 6.–8. oktoobril, on võimalik näha elektroni kunstisaalis Liisbeth Horni lavastust „Tõsielu laulikud”. Istusime Liisbethiga maha, rääkisime muidugimõista uuslavastusest, aga ka varasematest õnnestumistest ja ebaõnnestumistest, etenduskunstidesse usu kaotamisest ja selle taaskordsest leidmisest.

Mai esimesel nädalal tulid Tallinna ühe poliitilisemalt enimlaetud tänava asukad tartlastele koju kätte. Kanuti Gildi Saali Ümberlülitus kätkes endas nii kohalike kui ka väliskunstnike lavastusi ning taotles etenduskunsti tutvustamist ja kommunikeerimist.

Liisa Saaremäel ja Florian Wahl koos laval – see tundub nüüd, kus see juhtub, täiesti loogiline.

Kuna „Artefakturism: farsid ja varemed” on välja reklaamitud kui lavastus kollektiivsest mälust, hakkab juba esimestest minutitest ketrama kujutlus mingist vahendatud kogemusest ning kerkib küsimus selle ja tõelisuse vahekorra kohta.