Müürileht

Tundub, et Tallinna kultuurimaastiku kohal hõljub hetkel tavalisus ja olmelisus, aga ka nende nihestamine või transformeerimine ning piiride ja tähenduste mõtestamine. Luise tänava korterist võib leida performance-/tantsulavastuse „Olmeulmad“, milles pealtnäha tava- ja igapäevane moondub aegamisi ümber unenäoliseks.

Karoline Suhhovi tantsulavastuses „Suitsune transs tinapaberis” saavad õhtusel ajal tubakapoe ees kokku kolm võõrast inimest. Selleks, mis nende vahel toimuma hakkab, on koreograaf saanud inspiratsiooni Fernando Pessoa luuletusest „Tubakapood”.

Möödunud neljapäeval tähistati Sõltumatu Tantsu Lava ehk endise Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10-aastaseks saamist sünnipäevaprogrammiga DekaTants.

Eesti on väike riik ja iga loov noor, kes siin tegutseb, seetõttu vajalik. Enda jaoks Tallinna taasavastanud Twisted Dance Company liikmeid, keda võib eristada tänavapildis näiteks nahktagi, nokkmütsi ja ebaeestlasliku temperamendi järgi, seob sõpruskonnaks tants. Tants ja X-faktor.

Hanna Brotherus on soome koreograaf, kelle loominguline eesmärk on sõna otseses mõttes inimeste elude muutmine. Kui kunsti käes on võti inimeste avamiseks, siis tantsukunst õpetab iseennast aktsepteerima. Seda on Brotherus õpetanud nii põgenikele, puuetega inimestele kui ka Lõuna-Korea emadele.

Hiiumaa TantsuFestivali raames Käinas esietendunud, kuid Tallinnas Kanuti Gildi SAALis uuesti lavale toodud „Smells Like Team Spirit” on tantsulavastus, mis proovib defineerida koosolemise mõistet läbi liigutuste ja mängu.

Lavastusega „Põletatud väljade hurmaa” liigub Renate Keerd koos Kompanii Niiga juba tuttavlikel pindadel, segades huumorit ja absurdi kriitilise hoiaku ning mänguliste vormidega.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud koreograafid Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson etendavad Sõltumatu Tantsu Ühenduse sarjas PREMIERE oma debüütlavastused „Body Shift Body” ja „Dying to Become”, milles noored tantsukunstnikud tegelevad isiklike teemadega.

Võtsin saalis istet kujutlusega, et lavastus käsitleb pigem parodeerivas võtmes tantsijaks olemist, võimendades või, vastupidi, naeruvääristades valdkondlikke stereotüüpe. Hea on, et eksisin. Laval oli ühe tantsija portree, ilma naeruvääristamiseta ning vinte peale keeramata. Kandvaks osutus aususe taotlus: kuigi kaasnes valikumoment selle osas, mida tantsijakarjääri nüanssidest publikuni tuua, mõjus Jérôme Beli „Cédric Andrieux” oma eheduses siiski ausana.

Eesti burleskiartistid leiavad, et just burlesk on üks neid valdkondi, mille kaudu etenduskunste rikastada. Mõne arvates on see aga labane meelelahutus täiskasvanutele. Aga võib-olla on tegemist hoopis omaette subkultuuriga?

Etenduskunstide keskuse Vaba Lava ja samas hoones asuva tänavatoidurestorani Foody Alleni avamisega on Tallinn jälle ühe kultuurisõlme ja toidukoha võrra rikkam.

17. mail esietendub Rahvusraamatukogu Tornisaalis Henri Hüti ruumimängudega tegelev lavastus „POP, mida sooviksin jagada”, kus laval Tanel Saar. Müürilehe teatritoimetaja Keiu Virro uuris lavastajalt, kuidas prooviperiood sujus ning mida on vaatajal oodata.