Müürileht

Marilyn Mägi kirjutab Sõltumatu Tantsu Laval etenduvast tantsulavastusest „Femmaaž”, mis on inspireeritud nelja teedrajava naiskoreograafi – Mary Wigmani, Yvonne Raineri, Lucinda Childsi ja Deborah Hay – kõnekatest tantsudest.

Karl Saks mängib lavastuses „Seisund ja disain” nii asitõendite kui ka kehamälust tulevate tunglevate liikumistega läbi kafkalikku kohtuprotsessi.

„GENESIS remiks“ ei ole ainult tantsulavastus, vaid seisund, kus proovile pannakse ka vaataja. Viimaseid etendusi saab näha Sõltumatu Tantsu Laval 7ndal ja 8. detsembril.

Tundub, et Tallinna kultuurimaastiku kohal hõljub hetkel tavalisus ja olmelisus, aga ka nende nihestamine või transformeerimine ning piiride ja tähenduste mõtestamine. Luise tänava korterist võib leida performance-/tantsulavastuse „Olmeulmad“, milles pealtnäha tava- ja igapäevane moondub aegamisi ümber unenäoliseks.

Karoline Suhhovi tantsulavastuses „Suitsune transs tinapaberis” saavad õhtusel ajal tubakapoe ees kokku kolm võõrast inimest. Selleks, mis nende vahel toimuma hakkab, on koreograaf saanud inspiratsiooni Fernando Pessoa luuletusest „Tubakapood”.

Möödunud neljapäeval tähistati Sõltumatu Tantsu Lava ehk endise Sõltumatu Tantsu Ühenduse 10-aastaseks saamist sünnipäevaprogrammiga DekaTants.

Eesti on väike riik ja iga loov noor, kes siin tegutseb, seetõttu vajalik. Enda jaoks Tallinna taasavastanud Twisted Dance Company liikmeid, keda võib eristada tänavapildis näiteks nahktagi, nokkmütsi ja ebaeestlasliku temperamendi järgi, seob sõpruskonnaks tants. Tants ja X-faktor.

Hanna Brotherus on soome koreograaf, kelle loominguline eesmärk on sõna otseses mõttes inimeste elude muutmine. Kui kunsti käes on võti inimeste avamiseks, siis tantsukunst õpetab iseennast aktsepteerima. Seda on Brotherus õpetanud nii põgenikele, puuetega inimestele kui ka Lõuna-Korea emadele.

Hiiumaa TantsuFestivali raames Käinas esietendunud, kuid Tallinnas Kanuti Gildi SAALis uuesti lavale toodud „Smells Like Team Spirit” on tantsulavastus, mis proovib defineerida koosolemise mõistet läbi liigutuste ja mängu.

Lavastusega „Põletatud väljade hurmaa” liigub Renate Keerd koos Kompanii Niiga juba tuttavlikel pindadel, segades huumorit ja absurdi kriitilise hoiaku ning mänguliste vormidega.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud koreograafid Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson etendavad Sõltumatu Tantsu Ühenduse sarjas PREMIERE oma debüütlavastused „Body Shift Body” ja „Dying to Become”, milles noored tantsukunstnikud tegelevad isiklike teemadega.

Võtsin saalis istet kujutlusega, et lavastus käsitleb pigem parodeerivas võtmes tantsijaks olemist, võimendades või, vastupidi, naeruvääristades valdkondlikke stereotüüpe. Hea on, et eksisin. Laval oli ühe tantsija portree, ilma naeruvääristamiseta ning vinte peale keeramata. Kandvaks osutus aususe taotlus: kuigi kaasnes valikumoment selle osas, mida tantsijakarjääri nüanssidest publikuni tuua, mõjus Jérôme Beli „Cédric Andrieux” oma eheduses siiski ausana.