Müürileht

Rulatamine on linnaruumis liikumise kunst, aga filmist suurt kunsti otsida ei maksa.

Elame küllaltki veidral ajal. Tsiteerides David Lynchi: „...kui armastad absurditeatrit, on elamiseks imeline aeg.“

„Armastus, valed, veri” hoiab vaataja tähelepanu ning hingetõmbepause ei paku.

„Emalõvi” torkab sõrmega valusaisse haavadesse ja tegemata tundetöösse, ilma et kedagi risti löödaks.

Võidutekstide puhul said otsustavaks kaasakiskuvus, katsetusjulgus, isikupära ja meeldejäävus.

Nagu õigele vaaraole kohane, ei pääsenud „Tulnukaski” igavese rahu rüvetamisest ja nii kisti Valdis avakosmosest koju, et teha läbi korralik cash-grab-karneval.

„Biwa järve 8 nägu” astus kogu täiega fetišeerivasse orientalismipange. 

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord käisime külas Sundance’ile põrutaval animaatoril Liisi Grünbergil.

Kohtusime Tartu filmifestivalil 20/20 elektroonilise muusika duo Varjuriga, kes rääkis, kuidas nende muusika kosmose ja ulmega suhestub.

„Nähtamatu võitlus” (Eesti, Läti, Kreeka, Soome), 1 h 55 min. Režissöör ja stsenarist Rainer Sarnet, operaator Mart Taniel, produtsent Katrin Kissa, monteerija Jussi Rautaniemi, helilooja Hino Koshiro. Osades Ursel Tilk, Ester Kuntu, Indrek Sammul, Kaarel Pogga jt. Kinodes alates 8. detsembrist.

Filmimaagiat muusikaga täiustavad heliloojad otsivad viisi, kuidas vaatajale salaja naha alla pugeda, kuid mitte filmi üle võtta. Mis nüanssidega peab selles peenes töös arvestama?

Milliseid vaimse tervise probleeme on kujutatud eesti autorianimatsioonis, kui vaadata neid läbi psühholoogilise prisma?