Müürileht

Kohtusime Tartu filmifestivalil 20/20 elektroonilise muusika duo Varjuriga, kes rääkis, kuidas nende muusika kosmose ja ulmega suhestub.

„Nähtamatu võitlus” (Eesti, Läti, Kreeka, Soome), 1 h 55 min. Režissöör ja stsenarist Rainer Sarnet, operaator Mart Taniel, produtsent Katrin Kissa, monteerija Jussi Rautaniemi, helilooja Hino Koshiro. Osades Ursel Tilk, Ester Kuntu, Indrek Sammul, Kaarel Pogga jt. Kinodes alates 8. detsembrist.

Filmimaagiat muusikaga täiustavad heliloojad otsivad viisi, kuidas vaatajale salaja naha alla pugeda, kuid mitte filmi üle võtta. Mis nüanssidega peab selles peenes töös arvestama?

Milliseid vaimse tervise probleeme on kujutatud eesti autorianimatsioonis, kui vaadata neid läbi psühholoogilise prisma?

On aeg rääkida elusuuruses Londistest Eesti filmimaastiku magamistoas – Apollo turumonopolist ning tema londi ulatusest ja raskusest. Mida kujutab endast vertikaalne monopol kinoturul ning kuidas see mõjutab Eesti filmi, kinolevi ja -publikut?

Millega (ja kuidas) tegelevad oma igapäevatöös sellised asendamatud filmimaailma asukad nagu režissööri assistent, võttekohtade koordinaator, näitlejate valija, kostüümikunstnik, järjepidaja, eriefektikunstnik ja toitlustajad?

Samal ajal kui publik kinosaalis liikuvate piltide maagilisse maailma ära kaob, hakkab projektsiooniruumis paralleelselt jooksma üks teine film, mis võib sarnaneda nii märuli kui ka kitchen-sink-realismiga.

Kui Eestisse 20. sajandi alguses esimesed kinod tekkisid, ei tervitanud kõik värsket nähtust sugugi kiidusõnadega. Lisaks muule nähti selles moraali õõnestajat ja seda seostati kuritegevuse kasvuga.

Monteerija ja produtsent Liis Nimik püüab oma esimese täispika dokumentaalfilmiga „Päikeseaeg” juhust ja vaatleb märkajaid.

ERR päästis kohe pärast Triin Ruumeti teise täispika mängufilmi „Tume paradiis” esilinastust valla hävitaja Rasmus Kuninga, kes lammutas teose põhjalikult varuosadeks. Tundsin detailirohkes, kuid kohati jonnivas tagasisides konfliktset hõõrdumist, sest mina nägin Ruumeti tumedate varjude vahelt, vastupidi, palju lootusrikast.

„Antipolis” kasutab küll nutikalt ära tänapäevase tehnoloogia pakutavaid võimalusi, kuid jääb ideetasandil lahjaks

Inimestest, kes ütlevad vanglast välja saades „näeme”, mitte „head aega”.