Müürileht

Lihula kultuurikeskuses ja mõisas, Tallinna loomaias, Haapsalu kultuurikeskuses ja Iloni Imedemaa kinosaalis näidatakse kuni pühapäevani filme sürrealistlikust harmooniast merepõhjas, polüandrilistest ninja-lindudest, Uus-Meremaal uut elu alustavast sitasitikast nimega Delilah ning paljudest teistest imelistest olenditest kolmandal kivil Päikesest.

15.-20. septembrini Tartu Elektriteatris toimuva Aki Kaurismäki retrospektiiviga tuuakse suurele ekraanile režissööri filmides peituv empaatia ja truudus oma kaasmaalaste vastu, mille tõestamiseks lavastaja pidevalt samu näitlejaid kasutab või soomlastel Pariisis kohutava aktsendiga prantsuse keelt purssida laseb.

Veiko Õunpuu uues mängufilmis otsib Mirtel Pohla tegelaskuju kohta, kuhu varjuda. Kuigi Mirtel on ka ise mõelnud põgenemise peale mõnda inimlikumasse kohta, kus jaguks rohkem kaastunnet ja sallivust, soovitab ta ennekõike loobuda omaenese hirmudest.

Eilsest peale saab režissöör Dorian Supini uut dokfilmi „Arvo Pärt – isegi kui ma kõik kaotan” näha kinosaalides üle Eesti. Film linastub rohkem kui 30 suuremas ja väiksemas kinos ja kino näitavas kultuurikeskuses.

Homme alustab kino Sõprus saksa filmirežissööri Wim Wendersi sünnipäeva tähistamist, tuues ekraanile valitud osa tema kinokunstist.

14.–16. augustil on kõigil filmisõpradel põhjust võtta ette teekond maalilise Peipsi järve äärde, sest Tartumaal Peipsiääre vallas Vana-Kasepää küla boheemlaslikus kunstimajas ambulARTooriumis leiavad aset järjekorras teised Vene Filmi Päevad.

3.–8. augustini Tartus toimuv 10. PÖFFi armastusfilmide festival tARTuFF näitab muuhulgas koos „Mandariinidega” Oscarile kandideerinud väärtfilmi „Timbuktu” ning liigutavat dokfilmi „Ikkagi elus: Lugu muusikast ja mälust”, mis räägib vanadushaiguste ravimisest hea muusika abil.

Tandemina töötavatele Olivier Nakache’ile ja Eric Toledanole on immigratsioonifookus nende eelmise ühistöö „1+1” kaudu juba tuttav. 2014. aastal linastunud „Sambas” avatakse vaataja jaoks hoopis migratsiooni köögipool – vabatahtlikest nõustajad, kinnipidamisasutused ja seaduse ees vassimine. Näeme pilti, kus aitajast saab hoopis abivajaja ning see, kes peaks ootama tuge, osutub ise kontrapostiks.

„South Park” on olnud alates debüüdist 1997. aastal telekanali Comedy Central vaadatuim sari. Tegu on maailma mastaabis naeruväärselt väikeste tootmiskuludega animatsioonisarjaga, mis on võitnud hulgaliselt erinevaid auhindu, sh viis Emmyt. Pika eluea vältel on see situatsioonikomöödia tekitanud meediakanalites korduvalt palju kõneainet. Kuid tuleb märkida, et enamikul juhtudel jõuab „South Park” meediasse valedel põhjustel.

Minu ülesanne korraldada Põhja-Laoses midagi reisiva filmifestivali taolist, mis tooks kohalike vaatajateni suurel ekraanil kvaliteetset kino, viis mind kokkuvõttes karussellile neokoloniaalsete festivalijuhtide ja tülpinud Laose bürokraatidega.

Erinevalt oma eelkäijatest ei pööra film liialt tähelepanu Nirvana mõneti veidrale, vastuokslikule eduloole ega pretendeeri iidoli surma üle vaagimisele, vaid püüab kasutada pigemini Cobaini külluslikku portfooliot, et luua kinolinal visand keerulisest, enesega pahuksis indiviidist.

Öelda, et „Jurassic World” püüab tekitada vaatajais nostalgiat, on igal juhul õiglane, sest filmis leidub terve hulk äratuntavaid viiteid Steven Spielbergi käe all valminud klassikule ning isegi lugu ja tegelased on sarnased.