Müürileht

3.–8. augustini Tartus toimuv 10. PÖFFi armastusfilmide festival tARTuFF näitab muuhulgas koos „Mandariinidega” Oscarile kandideerinud väärtfilmi „Timbuktu” ning liigutavat dokfilmi „Ikkagi elus: Lugu muusikast ja mälust”, mis räägib vanadushaiguste ravimisest hea muusika abil.

Tandemina töötavatele Olivier Nakache’ile ja Eric Toledanole on immigratsioonifookus nende eelmise ühistöö „1+1” kaudu juba tuttav. 2014. aastal linastunud „Sambas” avatakse vaataja jaoks hoopis migratsiooni köögipool – vabatahtlikest nõustajad, kinnipidamisasutused ja seaduse ees vassimine. Näeme pilti, kus aitajast saab hoopis abivajaja ning see, kes peaks ootama tuge, osutub ise kontrapostiks.

„South Park” on olnud alates debüüdist 1997. aastal telekanali Comedy Central vaadatuim sari. Tegu on maailma mastaabis naeruväärselt väikeste tootmiskuludega animatsioonisarjaga, mis on võitnud hulgaliselt erinevaid auhindu, sh viis Emmyt. Pika eluea vältel on see situatsioonikomöödia tekitanud meediakanalites korduvalt palju kõneainet. Kuid tuleb märkida, et enamikul juhtudel jõuab „South Park” meediasse valedel põhjustel.

Minu ülesanne korraldada Põhja-Laoses midagi reisiva filmifestivali taolist, mis tooks kohalike vaatajateni suurel ekraanil kvaliteetset kino, viis mind kokkuvõttes karussellile neokoloniaalsete festivalijuhtide ja tülpinud Laose bürokraatidega.

Erinevalt oma eelkäijatest ei pööra film liialt tähelepanu Nirvana mõneti veidrale, vastuokslikule eduloole ega pretendeeri iidoli surma üle vaagimisele, vaid püüab kasutada pigemini Cobaini külluslikku portfooliot, et luua kinolinal visand keerulisest, enesega pahuksis indiviidist.

Öelda, et „Jurassic World” püüab tekitada vaatajais nostalgiat, on igal juhul õiglane, sest filmis leidub terve hulk äratuntavaid viiteid Steven Spielbergi käe all valminud klassikule ning isegi lugu ja tegelased on sarnased.

„Vaga vesi” jutustab kahest täiesti erinevast perekonnast Jaapani väikesaarel, teineteisega seotuse tundmisest ilma füüsilise lähedaloluta.

Perifeerseid kinoelamusi saab nautida sel suvel juunist augustini, Müürileht toob lugejateni kolm nostalgilis-eskapistlikku kohalikku filmifestivali Eestimaa roheluses.

Kate’i ja Geoffi nelikümmend viis aastat kestnud idüllilisse abiellu lööb kiilu salapärane kiri, milles teatatakse, et mägedest on üles leitud Geoffi 1962. aastal kadunuks jäänud kihlatu Katja külmunud surnukeha. Filmis „45 aastat” kujuneb esimese armastuse ülessulamisest metafoor, mis paneb abikaasade jaoks käest libisema koosveedetud pikkade aastate tähenduse.

Täna, 2. juunil antakse 55. Krakovi rahvusvahelise filmifestivali raames pidulikul tseremoonial Priit Pärnale üle Draakonite Draakoni auhind. Pärnale läheb auhind tema silmapaistva panuse eest filmikunsti, eriti aga animatsiooni arendamisel ning väljapaistva pedagoogilise töö eest.

Eesti Filmi Instituut (EFI) ja Kultuurkapital koostöös Eesti Rahvusringhäälingu, Kanal 2 ja TV3ga valisid välja kolm tootmisesse minevat madalaeelarvelist mängufilmi.

Hipiliikumisel, mis haaras sadu tuhandeid noori inimesi Läänes, oli suur mõju ka teisel pool raudset eesriiet. Nõukogude süsteemis lõid värvikad kunstnikud, muusikud, veidrikud, hulkurid ning teised pikajuukselised vabahinged oma underground-Süsteemi, mis ühendas neid, kes uskusid rahusse, armastusse ja vabadusse. Nüüd on Nõukogude võimu vastukarva silitanud hipiliikumisest sündimas ka dokfilm.