Müürileht

Levila viis 2020. aasta sügisel ellu projekti, mille käigus kunstnik ja režissöör Hanna Samoson rändas jalgsi läbi tulevase Rail Balticu trassi, keha külge kinnitatud GoPro kaamera ja nutitelefon.

73. Berliini filmifestival tõi kinoekraanidele muu hulgas nii purustatud tankid kui ka Iraani traumad, vahuveiniklaaside ja punaste vaipade vahele mahtusid ka meeleavaldused ja poliitilised grafitid linnapildis.

Me kõik oleme näinud oma elus haifilmi vähemalt kaks korda: esimest ja viimast. Millega tegelevad inimesed, kes on julgenud selle piiri ületada, ja milliseid filosoofilisi vahendeid nende mõistmiseks kasutada?

Vastus: nad on kõik justkui eksinud ja tahaksid oma koha leida. Ideaalseid maailmu ei eksisteeri, kuid neid saab välja mõelda ja siis filmides kujutada.

Enne kui hipodroom mattub unustuste tolmu (ja uusarenduse) alla, korjati sealse kogukonna sünergia viie aasta jooksul kokku ja talletati dokumentaalfilmi vormi. Mis keelt räägib tulemus?

Filmifestivalist maksimumi võtmiseks tuli ohverdada unetunde, isiklikke maitse-eelistusi ja väärtusi.

Jahedate sügisilmade tulekuga muutuvad taas sagedasemaks tubased tegevused. Kui loodusmõnude doosist jäi sel suvel puudu, tasub seada sammud Matsalu loodusfilmide festivalile. Siit leiad kolm soovitust tänavusest kavast.

Nagu Vändrast saelaudu, tuleb ka alanud hooajal Eesti tootjatelt ainult selliseid mängufilme, mille keskmes on meeste lood. Üleilmsetel filmifestivalidel võidavad aga auhindu filmid, mis raputavad seda normi. Millal meil maskuliinset status quo’d kõigutama hakatakse?

Sander Joone eesti animatsioonile omasest absurdihuumorist küllastunud lühifilm „Sierra” on jõudnud pärast edukat festivalituuri lõpuks ka Eesti publiku ette. Film kulgeb mööda hoogsat ja kurvilist rada, mille jooksul lubatakse endale ka paar teeäärset peatust, et taastuda peadpööritavatest visuaalidest.

Selleaastase filmikriitikute suleproovi võidutöödes leidub värskeid analüüsikategooriad, vürtskaid võrdlusi ja mahlakat keelekasutust.

Müürileht kuulutab välja selleaastase noorte filmikriitikute konkursi, mille keskmes on igat värvi armastusfilmid.

Aasta alguses tuli välja kaks avalikkuse tähelepanu pälvinud dokfilmi, mõlemad eesti inimeste väljarände teemal: Moonika Siimetsa „2 tundi õnneni” ja Terje Toomistu „Põlvkond piiri taga”. Intervjuus autoritega arutame rändama kutsuvate tegurite, lahkumise häbi ja palgavaesuse üle.