Film
Kinospurt: Film nagu seep
Eesti esimese kauamängiva õudusfilmina promotud „Kiirtee põrgusse” (2019) laveerib slasher’i ja õuduskomöödia vahet, kuid koperdab (teadlikult?) žanriklišeede otsa.
Arvustus: Jim Jarmuschi eneseparoodia
Jim Jarmuschi uues filmis „Surnud ei sure” on ameerika indie-kino legend otsustanud ette võtta ülekasutatud zombitemaatika.
Kinospurt: Naeratades kaose poole
Ühiskondlike nähtuste üle polemiseerivatest filmidest paistab alati põud olevat. Küll sisaldub neis püüd, kuid suure üritamise selja taga hääbub tegelik mõte või ilmneb see vääriti mõistetult. Seda erilisem on avastada film, mis teeb seda vaevu iseendale aimu andes.
Kinospurt: Harvey Weinstein – Hunt hundinahas
„I’m Glad I’m the Fucking Sheriff of this Shit Ass Fucking Town” on ilmselt üks ilmekamaid avalikke tsitaate, millega Harvey Weinstein ennast on iseloomustanud. Endine kontserdikorraldaja ja filmiprodutsent, kes koolikiusaja moel end Hollywoodi tippu tõmbas, et sealt siis sitavankris välja kärutada, kannul hangude ja tõrvikutega #MeToo liikumine.
Arvustus: Rakettmees maandub jalgadele
Pööraste kostüümide ning kaasahaaravate lauludega vürtsitatud „Rocketman” jutustab loo Londoni äärelinnast pärit ujeda Reginald Kenneth Dwighti teekonnast muusikamaailma tippu Elton Hercules Johnina, kartmata sealjuures heita rambivalgust ka oma portreteeritava isiklikele madalpunktidele.
Nõukogude kino naised: sõjas ja tööl, ühismajandis ja perekonnas
1920ndatest aastatest hakkas aina suuremat rolli nõukogude ideoloogia levitamisel mängima uus kunstivorm – kino. Tootmise ja tsensuuriga seotud teemades oli kino riigi ja parteiga tihedamini seotud kui ükski teine kunstiliik. Seega pakuvad just nõukogude filmid huvitavat ülevaadet riikliku ideoloogia muutumisest ajas.
Arvustus: Vaikus kui suhtlusvahend
„Skandinaavia vaikusest” on küllaltki raske rääkida, reetmata filmi teksti ja ülesehitusse pikitud üllatusi. Kõige ilmselgemalt võiks öelda, et „Skandinaavia vaikus” on krimitriller, teekonnafilm ja ka omamoodi põhjamaine üldistus. See on lugu psühholoogilistest traumadest, häbist ja hirmust.
Otsides mürast väljapääsu. Intervjuu Martti Heldega
Moodsa ühiskonna infoorgia, loominguline pohmelus ja kaosest korra loomine – mustvalget pildikeelt armastav režissöör sõnastab oma loomingut ja mõistatab, milliseid siirdeid filmikunst väljapoole peaks ajama.
Arvustus: „Inimene peab sind huvitama, et režissöör olla”[1]
Tanel Toomi „Tõde ja õigus” on toonud Vargamäele tagasi värvid ning nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis.
DAU – vastuoluline Nõukogude teemapark Pariisi südalinnas
DAU on üks viimase kümnendi enim elevust tekitanud filmiprojekte. Kuid sellest võrsunud Nõukogude teemapargi hiljutine avamine Pariisis võitles suurürituse organisatoorse reaalsuse ning omaenda identiteedi mäletamisega.
Arvustus: Lõpuga päevik
Marko Raadi uus dokumentaal jutustab hääbumisest ja inimeseks olemisest. Filmi fookuses on kaduv rahvas, kaduvad kombed ja inimesed.
Arvustus: Kurjuse mitu palet
László Nemes ei vaja Eesti kinopublikule pikemat tutvustamist. Tema fantastiline debüütfilm „Sauli poeg” („Saul fia”, 2015) pälvis Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ning lisaks ka parima võõrkeelse filmi Oscari ja Kuldgloobuse. Oma uues filmis „Loojang” kasutab Nemes loo jutustamiseks analoogset visuaalset keelt, viidates ilu varjus mullitavale hämarusele.