Müürileht

Auditooriumites sündinud imed püsivad küll igavesti neid kogenud õpilaste hinges või vaimus, kuid Vallo Toomla film tõendab, et neid on võimalik näidata ka neile, kelle elus pole olnud õnne olla Marju Lepajõe õpilane.

Juuli alguses võitis Ksenija Ohhapkina industriaalne muinasjutt „Surematu” Karlovy Vary festivalil dokumentaalfilmi Grand Prix. Võit A-klassi festivalil annab filmile õiguse kandideerida Oscarile.

Ega see mingi suur saladus ju pole, et elame üsna lollidel aegadel. Lollidel ja veidratel. Mingis mõttes on see väsitav ja mingis mõttes õnn, sest pakub tohutus koguses absurdi, veidrust ja ilmselt ka nalja.

Munandivähist saab ja peab kunsti tegema, ent see ei saa sündida enne, kui me hakkame vähist uuel moel mõtlema.

Paul Piik algatas koos Paavo Piigi ja Henrik Kalmetiga Kinoteatri eksperimendi, mille jaoks otsiti üheks aastaks elukutselist teatrivaatajat. Lisaks on ta eksperimendist sündinud Marta Pulga dokfilmi „Aasta täis draamat” produtsent.

Aastaga 224 etendust ära vaadanud Valgast pärit Alissija-Elisabet Jevtjukova lugu on märksa kihilisem kui vaid ühe eksperimendi dokumentatsioon.

Eesti esimese kauamängiva õudusfilmina promotud „Kiirtee põrgusse” (2019) laveerib slasher’i ja õuduskomöödia vahet, kuid koperdab (teadlikult?) žanriklišeede otsa.

Jim Jarmuschi uues filmis „Surnud ei sure” on ameerika indie-kino legend otsustanud ette võtta ülekasutatud zombitemaatika.

Ühiskondlike nähtuste üle polemiseerivatest filmidest paistab alati põud olevat. Küll sisaldub neis püüd, kuid suure üritamise selja taga hääbub tegelik mõte või ilmneb see vääriti mõistetult. Seda erilisem on avastada film, mis teeb seda vaevu iseendale aimu andes.

„I’m Glad I’m the Fucking Sheriff of this Shit Ass Fucking Town” on ilmselt üks ilmekamaid avalikke tsitaate, millega Harvey Weinstein ennast on iseloomustanud. Endine kontserdikorraldaja ja filmiprodutsent, kes koolikiusaja moel end Hollywoodi tippu tõmbas, et sealt siis sitavankris välja kärutada, kannul hangude ja tõrvikutega #MeToo liikumine.

Pööraste kostüümide ning kaasahaaravate lauludega vürtsitatud „Rocketman” jutustab loo Londoni äärelinnast pärit ujeda Reginald Kenneth Dwighti teekonnast muusikamaailma tippu Elton Hercules Johnina, kartmata sealjuures heita rambivalgust ka oma portreteeritava isiklikele madalpunktidele.

1920ndatest aastatest hakkas aina suuremat rolli nõukogude ideoloogia levitamisel mängima uus kunstivorm – kino. Tootmise ja tsensuuriga seotud teemades oli kino riigi ja parteiga tihedamini seotud kui ükski teine kunstiliik. Seega pakuvad just nõukogude filmid huvitavat ülevaadet riikliku ideoloogia muutumisest ajas.