Müürileht

Pööraste kostüümide ning kaasahaaravate lauludega vürtsitatud „Rocketman” jutustab loo Londoni äärelinnast pärit ujeda Reginald Kenneth Dwighti teekonnast muusikamaailma tippu Elton Hercules Johnina, kartmata sealjuures heita rambivalgust ka oma portreteeritava isiklikele madalpunktidele.

1920ndatest aastatest hakkas aina suuremat rolli nõukogude ideoloogia levitamisel mängima uus kunstivorm – kino. Tootmise ja tsensuuriga seotud teemades oli kino riigi ja parteiga tihedamini seotud kui ükski teine kunstiliik. Seega pakuvad just nõukogude filmid huvitavat ülevaadet riikliku ideoloogia muutumisest ajas.

„Skandinaavia vaikusest” on küllaltki raske rääkida, reetmata filmi teksti ja ülesehitusse pikitud üllatusi. Kõige ilmselgemalt võiks öelda, et „Skandinaavia vaikus” on krimitriller, teekonnafilm ja ka omamoodi põhjamaine üldistus. See on lugu psühholoogilistest traumadest, häbist ja hirmust.

Moodsa ühiskonna infoorgia, loominguline pohmelus ja kaosest korra loomine – mustvalget pildikeelt armastav režissöör sõnastab oma loomingut ja mõistatab, milliseid siirdeid filmikunst väljapoole peaks ajama.

Tanel Toomi „Tõde ja õigus” on toonud Vargamäele tagasi värvid ning nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis.

DAU on üks viimase kümnendi enim elevust tekitanud filmiprojekte. Kuid sellest võrsunud Nõukogude teemapargi hiljutine avamine Pariisis võitles suurürituse organisatoorse reaalsuse ning omaenda identiteedi mäletamisega.

Marko Raadi uus dokumentaal jutustab hääbumisest ja inimeseks olemisest. Filmi fookuses on kaduv rahvas, kaduvad kombed ja inimesed.

László Nemes ei vaja Eesti kinopublikule pikemat tutvustamist. Tema fantastiline debüütfilm „Sauli poeg” („Saul fia”, 2015) pälvis Cannes’i filmifestivalil Grand Prix’ ning lisaks ka parima võõrkeelse filmi Oscari ja Kuldgloobuse. Oma uues filmis „Loojang” kasutab Nemes loo jutustamiseks analoogset visuaalset keelt, viidates ilu varjus mullitavale hämarusele.

Rõõm kordaläinud poevargusest oli üks esimesi asju, mida Truman Capote’i minajutustaja Holly Golightlylt õppis. Filmivallas püsib sel emotsioonil terve heist movie ehk varguskino žanr, millesse Hirokazu Kore-eda „Poevargad” küll ei kuulu, kuigi algab eduka vargusega.

Novembris linastus kinodes uus kodumaine lühifilmide kassett „Värske veri”, kuhu olid koondatud seitsme noorema põlve režissööri – Philip Kaat, Anna Hints, Marta Pulk, Ali Moniri, Evar Anvelt, Kaspar Ainelo ja Tanno Mee – uued või debüütfilmid. Kassetiformaat on vajalik, et selliseid filme oleks võimalik kinolevis näidata, muidu ei jõua väikevormid pea kunagi Eesti publikuni.

Viis režissööri jutustavad oma kogemustest juhtudel, mil filmitegemine on kulgenud üle kivide ja kändude.

Queeni unustamatu solisti elukäiku kujutav film on Rami Maleki igati väljateenitud hetk tähesäras. See kisub vähegi bändi loominguga kursis oleva vaataja kaasa laulma ja elama, kuid jätab samas hinge ka küsimuse, kas rokimaailma oma muusikalise prostituudi kujutamisel oleks võinud veidi püssirohtu ja želatiini lisada.