Müürileht

Sanna Kartau luuletab haavakultuurist ja intellektuaalsest sadismist.

Manifestid või mitte, kogetud või mitte, „on üks vool, ja input ja output, ja masin lihtsalt töötab”.

1946. aastal ilmunud essees kirjutab George Orwell küll justkui kärnkonnadest (ja krookustest, hoburästastest, kägudest, jänestest jne), aga tegelikult vist ikkagi ka sellest, et iga talve (ju ka selle praeguse) järel tärkab kevad ning et kapitalistid-bürokraadid ja muidu tähtsad mehed ei saa keelata meil (tasuta!) looduse ande nautida.

„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord külastame filosoofi ja muusiku Roomet Jakapi mängulist maailma.

Anna Kaare luuletab sellest, mida ilusad tüdrukud ei tea ega tee.

Õnnepalu loomingulise tegevuse poolnaljaga blogimiseks nimetamine on üks viis tuua rõhutatult esile järjepidevust ja läbivat joont, mis tema tekstivoolu kindlalt ja katkematult ajas edasi kannab.

Gregor Kulla kirjutab silmadega kabistamisest bassu ja baariga lennukis.

Kultuuri- ja kirjanduselu korraldamisest ja selle olulisusest äärmiselt ebakindlates tingimustes, väsimusest, rahast, vihast, sõprusest ja võrgustikest, raamatukogude tähtsusest ning hirmust olla eksinud…

Novembrinumbri luule pärineb ukraina poeedi, kunstniku ja filmitegija Olha Povoroznõki sulest.

Mudlumi kriitikakogumik on tõhus raamat neile, kes on kirjaniku käekirjaga juba tema proosateostest tuttavad, või miks mitte hoopis sisseviskaja autori ilukirjandusliku loomingu juurde.

Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna „Peenras” on „mina”: esil on minu kogemus, mind ümbritsev, minu kohtumised, minu kaemused, minu lapsepõlv.

Andra Teede küsib, millal hakkas hakkliha maksma poole luuletuse honorari.