Müürileht

Novembrinumbri luule pärineb ukraina poeedi, kunstniku ja filmitegija Olha Povoroznõki sulest.

Mudlumi kriitikakogumik on tõhus raamat neile, kes on kirjaniku käekirjaga juba tema proosateostest tuttavad, või miks mitte hoopis sisseviskaja autori ilukirjandusliku loomingu juurde.

Võimalik, et üks kõige sagedasemini esinev sõna „Peenras” on „mina”: esil on minu kogemus, mind ümbritsev, minu kohtumised, minu kaemused, minu lapsepõlv.

Andra Teede küsib, millal hakkas hakkliha maksma poole luuletuse honorari.

Avaldame jutuajamise äsja esimest korda eesti keelde tõlgitud Amsterdamis resideeriva kardioloogist vene kirjaniku Maksim Ossipoviga. Missugusena näeb praegune emigrant Venemaa tulevikku ja vene kirjanduse olevikku? Millistest lugudest võiks otsida vene inimese iseloomu?

Uue hooaja luulerubriigi avab Mikk Tšaškin, kes kirjutab rutiinist ja ajast pärast veeuputust.

Tõnis Vilu „Vana hing” on tulvil siirdeid, kus rida teisest kohast murdes tekiks sisule hoopis uutmoodi tähendus.

Carolina Pihelgase lühiromaanis "Lõikejoon" kontrollivad lähisuhtevägivallast võrsunud traumad muu hulgas tegelase keskkonnataju ning loovad tekstist õrna ja äreva sisemonoloogi.

Nagu ikka, panustab Müürileht eesti rahva kultuurilisse harimisse tänavugi suvise raamatuhoroskoobiga, et iga tähemärk leiaks ilmuva lektüüri muljetavaldavast hulgast üles just endale sobivaimad teosed!

Anu Kree luuletab asjadest, mis juhtuvad elus korra ja kirjutamisest, mis aitab elus olla.

Noortekirjandus peaks valmistama ette keerukama stiiliga tekstideks, stimuleerides mõttetegevust ja pakkudes ainest analüüsiks. Kuidas täidab seda eesmärki kohalik noortekirjandus?

„Alfabeedi sünnimaa. Läti kolmanda aastatuhande kontseptuaalse luule esimene valikkogu”, ;paranoia, 2024. Koostanud ja tõlkinud Contra, toimetanud Piret Põldver, kujundanud Tuuli Aule, 144 lk.